Eile oli tööl grillimine. Ühe pausi ajal sõime grillvorste ja tegime nalja. Tavaline pooletunnine paus venis tunniajaseks. Hiljem tegime korvpallivõistluse, mille võitja pidi saama 10-dollarise bensiinijaama kinkekaardi. Mina viskasin kõik viis vabaviset suure kaarega korvist mööda, ühe neist viskasin neegrile lagipähe. Põrkas hästi. Võitis sakslane Guntard, kes meid pärast linna viis. Me oleme nüüd kolmekesi suured sõbrad, aga eriti suured sõbrad on nad Meelisega kahekesi. Ükski tööpäev ei möödu vimpkasid viskamata. Küll lõikab keegi teise kasti alt katki, nii et kõik kruvid sealt siis kasti tõstmisel välja pudenevad või tehakse väikesed norimisi ja trikke. Tööpäeva lõppedes pakkus ülemus meile õlle nagu iga reede puhul. :)
Praegu töötab meid seal ainult viis: 29-aastane Guntard, Meelis ja mina, aafriklased Alex(28) ja Joseph(34). Mustad mehed on pärit Sudaanist ja neil on kahe maa passid, Sudaani ja Austraalia. Nad söövad tööl haruharva, sest nad on harjunud sööma oma maa traditsioonilisi toite ja poole tunniga nad neid valmistada ei jõua. Nüüdseks ongi meil kujunenud pigem juturing kui töötuba. Räägime enda koduriikidest ja arutame maailma asju. Alex oskab hästi inglise keelt ja räägib huvitavalt, kuid suuresti aafrika aktsendiga. Kui aga Joseph midagi räägib, ei saa ma midagi aru. Ta ei oska väga inglise keelt ning kui midagi räägibki, siis ta kõnedefekt ei lase jutust aru saada. Õhkkond on üldiselt väga meeldiv.
Ma ei oleks kunagi arvanud, et ma putukaid karta võiks, aga siinset mardikat või hiirt nähes pistan küll kiljuma, endal ka häbi. Kõige hullem on hommikuti vara, sest mina ärkan esimesena kuskil 4-5 paiku ja siis on väljas veel öö. Pimedas julgevad need elukad aga kõige enam ringi siiberdada. Iga päev ikka juhtub, et keegi on lahti unustatud uksest tuppa pääsenud. Hommikul elutuppa minnes olen tihti kohanud hiirt, mardikat, ämblikku või mõnda muud koletist. Jälle kisa lahti ja Meelist äratama. Kõige õudsem on aga see, kui neid meie magamistoas kohtab. Alles ükspäev oli kõvakestaline meie konditsioneeri kinni jäänud ja kui Meelis selle tööle pani, käis kole ragin ja pool mardikast jäi ääre vahele rippuma. Mell arvas, et küllap on surnud, kuid siis tegi loomake hüppe põrandale ja üritas poolikuna ära joosta/roomata. Edasi toimetas Meelis ta õue. Õnneks mina seda ei näinud.
Suuri madusid ja kolekarvaseid ämblikke ega krokodille pole me veel näinud, aga need jõuame koos kängurude ja muude loomadega loodetavasti varsti ära näha.
Siin pilte ka:
Saime uue basseini, Shawn katsetamas
hiir
konditsioneerimardikas, esimene osa
kuivanud maduuss
sakslane teeb nalja
krokodilliga
krokodillijaht
No comments:
Post a Comment