Tuesday, May 3, 2011

Tsüklonijuttu

Tsüklon pidi saabuma veebruari alguses. Töötasime sel ajal Mareebas avokaadofarmis. Esmalt kuulsime sellest uudistes, hiljem farmeritelt. Oht tõusis päev-päevalt ja kaks päeva enne ennustatavat tsüklonit ütlesid farmerid, et asi on tõsine, on oodata tormi ja tuult, mida pole juba ligi viis aastat kohatud. 2005. aastal olnud tsüklon hävitas Queenslandis kogu banaanisaagi, nõudis elusid ja vara. Oli oodata sama. Eelneval päeval ja samal päeval pakkisime asjad väiksesse seljakotti, mis endaga suurde halli kaasa võtta, dokumendid kehade ligi. Selles samas suures hallis pakkisime tüdrukutega igapäevaselt avokaadosid. Farmerid ütlesid, et me ei pea sinna jääma, võime ka kohalikku koolimajja minna, kuhu koguneb suur osa linnast ja ümbruskondsetest. Farmerid kindlat sõna ei andnud, et nende hall püsti püsima jääb. Otsust oli raske teha, kuid otsustasime siiski farmilistega jääda.
Päev enne lubatud tsüklonit tuli raadiost iga veerandtunni järel häiresignaal, mis edastas uusi andmeid, hoiatati, et torm saabub ookeanilt otse Cairnsi peale ja sealt liigub edasi sisemaa poole. Meie olime Cairnsist 60km sisemaa suunas. Tuule tippkiiruseks öeldi 300km/h. Jah, kolmsada! Ei osanud me siis ettegi kujutada, kuidas hooned püsti peaks jääma või meie ellu. Kõigil soovitati varjuda või ohutsoonist põgeneda. Kui aeg oli käes, siis tõmbasime autode akendele kleeplintidega papitükid, et tuules lendavad esemed aknaid ei lõhuks. Hiljem sõitsime autod, traktorid ja forklifti halli sisse, kõikidel masinatel üks külg vastu suuri uksi toetama. Uksi oli neli, igaüks eri ilmakaares.
Plaan oli, et varjume hallis, sest töötajate maja oli suhteliselt väike ja ebaturvaline. Farmerid ennustasid, et see maja saab tuule poolt minema puhutud. Hallis oli sees aga ka pisem külmruum, kuhu me, juhul, kui ka halli katus või seinad vastu ei pea, varju minema pidime. Seal oli palju madratseid kogutud, mis me siis endale peale oleks pidanud viskama end tuule eest kaitstes. Igaks juhuks panin endale neoonika särgi selga, et mind hiljem leitaks..
Istusime hallis ja ootasime midagi väga suurt ja kohutavat, kuid saatus mängis meile vingerpussi. Meteoroloogia internetilehel uuenes iga tunni tagant info ja vahetult enne rannikule jõudmist muutis tsüklon suunda. Lihtsalt muutis suunda! Selle asemel, et sirgjooneliselt liikuda ja ennustuste ja arvutuste kohaselt otse meie peale tulla, keeras see hoopis ringi ja läks meist lõuna poolt mööda. Milline ime! 300km/h-se tuule asemel saime vaid 90km/h tuult, mis on küll samuti ohtlik, kuid kindlasti mitte pooltki nii hull kui see, mida arvasime tulevat. Järgmisel hommikul vedeles osa saagist küll maas, kuid asi polnud üldse hull. Ja töö võis jätkuda..
Räägi veel vedamisest!
satelliitpilt

hukatust toov algne prognoos





hommikul

Monday, April 25, 2011

Ahoi!

Hei-hei, kallad! Meil siin vahepeal igasugust nalja saanud. Veebruaris oli meil siin tsüklon, mille tuule tippkiirus ulatus 300 km/h-ni, tutvusime kohalike ja ka kaugemate vaatamisväärsustega, Remi ja Liina tulid meile farmi, hiljem ka Tiiu, Elisabeth ja Ott. Siis oli meil juba korralik eestlaste laager. Käisime sukeldumas ja tegime palju huvitavat. Peamine on aga see, et kohustuslik 3 kuud ehk 88 päeva farmitööd sai tehtud (see on vajalik teise aasta viisa jaoks)! Kaks kuud koguni elasime oma bussis, mis polnudki kõige hullem variant. Prarguseks oleme kolinud Cairnsi kesklinna, elame Meelisega jagamismajas, käime mõlemad tööl ja juba kuue nädala pärast ootab meid Eesti!

Kõigest täpsemalt pikemalt järgnevates postitustes. :)

Saturday, January 29, 2011

Farm

Heihei, lugejad!
Elu laimifarmis muutus nukraks, kuna eelmise aasta lõpul tabas Queenslandi kesk- ja lõunaosa tsüklon, mis ujutas üle maa-alad, mille suuruseks on kokku Saksamaa ja Holland. Seetõttu ei pääsenud veoautod läbi ja viljasaak jäi turgudele toimetamata. Järelikult polnud ka mõtet vilju juurde korjata ega ka pakkida. Nii oli see küll igal pool ja peaaegu et igas farmis, aga farmerite suhtumine meisse jättis soovida. Mitte ühelgi päeval ei tuldud meie majja ütlema, et tööd pole. Ei öeldud ka, kui kaua seda pole või mis toimub. Nädal aega täielikku vaikust.
Pärast paari päeva otsustasime uut tööd otsima minna. Proovisime kaht tööbürood, kuid ka nemad ei osanud meid aidata, siis läksime ise farmist-farmi tööd küsima ja näkkaski. Tööd saime alustada paari päeva pärast. Juhuuu. Mõlemad töötame avokaadode pakkimise majas. See on uhiuus maja, uute töövahendite, -masinate, traktorite, asjadega. Mina pakin ja Meelis teeb sadat muud toimetust. Tööl pole viga midagi, kuigi esimene päev läks mul ülemusega natuke nihu ja Meelis isegi arvas, et mind vallandatakse. Järgmisel päeval kutsuti aga tagasi ja siis selgus ka see, et viga polnud minus, vaid masinas. Nüüd kiidetakse mind taevani ega taheta enam kuhugi lasta. :) Meelis oli päris uhke mu üle.
See, mis meile ei meeldinud, oli elamiseks mõeldud maja, mis on hästi vana. Ühine "ruum" on õues ja sellel on kaks seina. Väga ebamugav, kui putukad sõbrad ei ole. Ebameeldivaks muutub asi just õhtusel ajal, kui õuetule peale tulevad kõiksugused putukad-mutukad kohale. Õnneks olen sellega nüüdseks juba harjunud, kuigi eelmises farmis oli see äärmiselt ebamugav, kuna meie hoone kõrval oli suur järv, mis meeldis väga sääskedele, konnadele ja madudele, rääkimata muudest lendelukatest ja roomajatest. Ühel õhtul leidis Max Meelise soki seest suure mürgise sajajalgse. Sellise hammustuse korral peab kohe haiglasse minema, sest ta mürk on tappev.. Seekord vedas. Paari kängurud nägime ka puude vahel hüppamas. Farmer kutsub vahel aga paar poissi endaga kaasa, et neid jahtida..
Avokaadofarmi majas olevatel tubadel pole uksi, selle asemel on neil kardinad. See otsustas ööbimise küsimuse hetkega, nüüdseks oleme juba ligi nädala oma bussis ööbinud. Väga mugav on isegi ja ühisalasid ning -hüvesid saame ikka kasutada. Üüri maksame eelmise kohaga võrreldes poole vähem. Siin hakkab ka kahjuks tööd väheks jääma, sest avokaadod on veel liiga väikesed. Tööd saab teha 3-4 päeva nädalas ja sellise tempoga saab meil farmitöö tehtud mai lõpuks, mil hakkame ka kodupoole liikuma. Nii palju siis reisimise mõtetest..
Täna käisime Athertonis, kust ostsin omale ametüsti kivi tüki. Väga ilus on. Pärast läksime järve äärde, kust poisid hüppasid ligi 20-meetrisest hüppekohast puu otsast vette, väga hirmus oli, aga täiesti elu ja tervise juures teised.
Üks hull uudis on ka: nimelt on Queenslandi taas tabamas troopiline tsüklon, või hoopis koguni kaks. Üks peaks siiakanti jõudma homme hommikul ja teine tuleva nädala alguses. Lõpuks olemegi sellele nii lähedal ja see ei ole üldse hea, kõik on siin natuke paanikas.

Wednesday, January 12, 2011

Teekond Queenslandi

Teekond Queenslandi algas pühapäeva hommikul kell 7. Reisisime koos 2 Velli paraleelklassivennaga. Trantspordivahenditeks oli  minul ja Vellil väike minibuss ning Ristol ja Raigol sõiduauto Ford Falcon. Tankisime Darwinis sõidukite paagid täis ja sõit võis alata. Meie bussi kutsariks olin mina. Et sõit väga igav ei oleks, hakkasin teepervel vedelevaid surnuid kängurusid lugema. Loobusin, kuna esimese 300km jooksul nägime neid üle 26, see tähendab mina nägin, Velli nägi vist alla 10 neid, kuna tema ei pidanud nii pingsalt teed jälgima. Teel vedeles väga paljude loomade ja lindude korjuseid. Nägime surnuid lehmi, kotkaid, kängurusid, kakaduusid, kõikvõimalikke närilisi. Ka meie saime sellest massilisest tappatalgust osa võtta. Meie saime oma südametunnistusele kirja kakaduu ja veel mingi väikese linnu ja väga suurel hulgal liblikaid, rohutirtse jne. Aga et meie tripist ei jääks mulje nagu me oleks 3156km loomade surnuaias tiirutanud, siis võin öelda, et nägime ka palju ilusaid vaateid, loomi ja linde(ka meie esimest vabas looduses elavat elusat känguru). Huvitav oli jälgida kuidas sadade kilomeetrite möödudes loodus koguaeg muutus. Oli ka suht meie Eestimaa looduse sarnaseid lõike. Esimese öö veetsime karavanpargis. Meie Velliga magasime bussis ja Raigo ja Risto telgis. Pärast pikka päeva bussiroolis oli hea niisama lõõgastuda ja Raigo kitarrimuusikat nautida. Kuigi toolil istudes tahtsid käed ikka rooliratast hoida.Hommikul alusatasime teekonda kell 6. Teise päeva teisel poolel läksid meie teed Risto ja Raigoga lahku, kuna nemad suundusid Rock Hamptonisse, sellesse linna kus on hetkel 50 aasta suurim üleujutus. Meie suundusime idaranniku suurimasse linna Cairnsisse mis asub idaranniku põhjapool. Idarannikule jõudsime 3ndal päeval. Öömajaks oli meil Cardwellis ookeaniäärne motell. Otsustasime enne uinakut teha ookeani ääres väikese jalutuskäigu, märkasime seal väikeseid poisse kala püüdmas ja äkki sai üks neist haikala kätte. Ma läksin kohe ligi ja küsisin, kas võin pilti teha, aga kõige rohkem ihkas hing seda imelist kala katsuda või isegi käes hoida. Ja kuna igapäev sellist võimalust ette ei tule, siis otsustasingi küsida ja, oh imet, võisin ka seda teha. Üks kohalik poiss andis kõhklevalt kala minu kätte. No kus on alles tugev kala. Lasin ka Velli pai teha. Küsisin poisilt, kuhu ma ta panen, ta ütles, et lase vette tagasi. See tuli minule ja Vellile üllatusena, et nad ta vabaks lasevad ja ei kiusagi, kuna see sellises eas suht tavaline nähtus, =)ei tublid poisid.
 Käisime ka Austraalia pikimat, 268m ühe joana langevat koske vaatamas. Keerasime maanteelt kõrvale ja sõitsime 49km koseni. Selle lühikesel kõrvalepõikel pidime üle sõitma üleujutatud maanteejupist. Üks  kohalik mees käis jalgupidi sealt läbi ja keeras oma autoga otsa ringi kuna ta ei julgenud proovida.  Meie otsustasime proovida peale seda, kui nägime, et vesi ei olnud väga sügav, aga tal oli palju madalam auto ka, kui meil. Kõik läks õnneks. Sõitsime 15km käänulisel teel väga järsku mäge mööda üles.  Kosk  asus  540m üle merepinna. Nägime mingit eriskummalis metssiga ja ülisuurt liblikat, kilpkonni, aga meie suureks pettumuseks me seda väga- väga pikka koske ei näinud, kuna peaegu kogu vaadet kattis paks pilvekiht. Sellest kosest pole meil vist mõtet pilti siia üles panna. =)) See pilt näeb välja selline, kui võtad tühja valge A4 paberi ja vaatad seda. Õnneks märkasime, et seal on ka võimalik teha jalutuskäik vihmametsas.T äitsa tore oli, välja arvatud see, et poolel teel hakkas vihma sadama. 100km põige tehtud, sõitsime edasi. Teel külastasime erinevaid kauneid randu ja teisi vaatamisväärsusi. Ja kasutasime ka võimalust juua tasuta kohvi, mis oli mõeldud juhile, aga ilma ei jäänud keegi, kes ilusti küsis. Cairnsisse jõudes olime väga rõõmsad, et meie bussikene nii ilusti vastu pidas ja trotsides tugevaid külgtuuli, väga tihedaid vihmahooge ja 3156km tripi meid ikkagi turvaliselt kohale toimetas. Pärast 2 veedetud nädalat selles ilusas linnas oli veitsa kurb sealt lahkuda, kuna tutvusime toredate inimestega ja võtsime kenasti seal jõulud, uue aasta vastu.  Uus aasta tuli väikese üllatusega, et ilutulestik oli ainult ühes kohas ja linna poolt, vastupidiselt Eestile, kus iga firma, eraisik, ärimees, linnavalitsus või kes iganes täristavad, käristavad ja paugutavad nii palju kui rahakott kannatab. Linnast lahkumise põhjus oli töö, mille me leidsime tänu tööotsimisagentuurile. Loomulikult pidime me maksma, et tööle saada. Töökohaks oli meil laimifarm Cairnsist 60-70km eemal Mareeba nimelise väikelinna lähedal. Mina korjan laime ja Velli pakkib neid.Töö teevad keeruliseks laimipuu okkad, mis lõhuvad käsi. Tööagenturist soovitati meil pikad pluusid panna. Need pluusid me ostsime kohalikult kirbuturult, et enda riideid ei peaks lõhkuma. Seal puude vahel kohtab kõikvõimalike roomavaid ja lendavaid sitikaid ja satikaid. Ja neid on päris igat mõõtu. Raske on tööd teha ka väga kuuma ilmaga päikese käes, et varjus olla, pead minema põõsasse kus on jälle need vastikud sitikad ja ämblikud. =) Kosutavat vihma pole mõtet oodata, kuna vihmaga ei tohi laime korjata, kuna viljad lähevad plekiliseks ja vihm tähendab ka ühtlasi tööpäeva lõppu või pikka pausi, mis meile meeldib, kuna see sisaldab pererahva poolt tasuta kohvi, teed, küpsiseid-saiakesi jne.
Kollektiiv on meil kirju. Farmi pererahvas on pärit itaaliast. Velli töötab itaallase, prantslase ja šotimaalasega, mina töötan sakslaste, prantslaste ja ühe USAst Teksase osariigist pärit poisiga. Täna saime teada, et homne päev on vaba, sest 3 suuremat teed, mis viivad Sidneysse, Melbournei, on üleujutatud ja kaupa kohale toimetada pole võimalik ja sellepärast jääb ka meie töö seisma, kuna ette pole mõtet laime korjata.Vaba päeva plaanime veeta kõik koos ilusa kose ääres. Rahvusparki jõudes olid seal 2 politseiautot ja veel mingid tegelased, kes ei lubanud edasi minna, kuna park oli suletud. Öeldi, et seal sai üks saksamaa tüdruk surma ja ta laipa pole veel leitud, aga tulge homme tagasi, siis saab jälle ujuda. Ei, aitäh.











Monday, January 3, 2011

Autoost ja tuld

Eelmise postituse täienduseks ütleks, et klubisse tööle ma ei saanudki, sest Chelle teatas kaks tundi ette, et nüüd oleks minek, aga siis polnud meil veel autot ja bussid nii hilja ei liigu. See oli teisipäeva õhtu ja ma poleks kuidagi tagasi saanud, rääkimata sellest, et kolmapäeva hommikul kell kuus algas jälle töö kruvivabrikus. Teisel korral ütles, et ma peaks sinna lõuna ajal minema rääkima. See langes ka ära, sest töö kruvitehases lõppes kolme ajal ja mitte kuidagi poleks ma õigeks ajaks linna jõudnud. Seega ei läinud selle tööga nii nagu oleks võinud minna. See selleks.
Autot osta plaanisime me esimesest nädalast, mil Austraaliasse saabusime. Teadsime, et seda võib vaja minna, kuid kuna me ei teadnud oma töötulevikku, siis ei olnud mõttekas seda esimestel kuudel osta. Majaesine oli autosid täis ja see poleks kuhugi mahtunudki. Otsustasime, et kasulik oleks osta suurem auto ehk siis van, kus me saaks nii asju hoida kui ka vajadusel magada. Kui seal magada ei kannataks, oleks suur pluss see, et me saame sellega liikuda, millal ise soovime ja asjade hoidmise boonus oli ka väga tähtis, sest meil on liiga palju kilosid asju, endaga neid kaasas tarida pole füüsiliselt võimalik. Vaatasime mitmete vanide kuulutusi. Ühte, mis oli superodav, käisime vaatamas ka. See oli täiesti kohutav, seinades olid augud, buss ise oli räpane ja lagunev..
Lõpuks leidsime kuulutuste seast sellise bussi, mis tundus meile sobivat. Lisatud oli vaid üks pilt ja see oli väheütlev, kuid siiski tundus see kõige õigem olevat. Pidime autoomanikuga kohtuma mitmeid kordi, kuid ta polnud veel Darwinisse jõudnud. Iga nädal ütles, et jõuab Darwinisse, aga ei jõudnud. Viimaseks kuupäevaks ütles kolmeteistkümnenda detsembri. Nii autoomanik kui ka mu kaks paralleelklassivenda Risto ja Raigo olid kõik Kununurras. Poisid soostusid omanikuga kohtuma, tegid pilte ja käisid proovisõidul. Siis oli pilt juba selgem, see auto sobiks meile küll, kui ta vaid enne kolmeteistkümnendat jõuaks.
Probleem oli selles, et me pidime majast täpselt samal päeval lahkuma ja kõikide asjade paika loksumine oleks väga keeruliseks osutunud. Õnneks saime auto üheteistkümnenda hilisõhtul ja pühapäeval saime seda koristada ja sättida, üleliigsed asjad välja visata. Kõik laabus lõpuks suurepäraselt, buss oli isegi parem, kui me oodata oskasime, kuid ega sellega sekeldused ei lõppenud.
Nimelt oli vaid nädalake aega bussi registreerimist uuendada. Pidi Queenslandi oma Põhjaterritooriumi oma vastu vahetama ja selleks oli vaja ülevaatusel käia. Käisime ülevaatusel kolmapäeval, auto oli küll üpris korras, kuid oli vaja rehvid välja vahetada, sumbutis olid augud ja sumbuti toru oli liiga lühike. Reedeks pidid need asjad tehtud olema. Neljapäeval küsisime töölt varem ära, käisime romulas, kust Meelis leidis uhiuued rehvid. Romulaonu  andis need meile, et me need ise ära vahetaks. Saime ühes töökojas need lasta ära vahetada ja teises kohas sumbutivead likvideerida ning jõudsime kõikide asjadega valmis. Kalliks ta küll läks, kuid läks niigi hästi. Reedel läbisime ülevaatuse ja saime uued numbrimärgid. Jõudsime kõik valmis täpselt õigeks ajaks.
Siis saabusid ka Risto ja Raigo Darwinisse ning kutsusid meid endaga Queenslandi kaasa. Meil oli juba mõnda aega mõttes olnud Cairnsi liikuda, seal olevate farmide ja sealse elamise kohtagi uuritud, nende sihtpunktiks jäi aga Sidney. Otsustasime, et meid ei hoia enam Darwinis miski kinni ning saaksime neljakesi koos reisida poolteist päeva.
Pärast seda, kui tööl teatasime, et kavatseme lahkuda, olid ülemused nukrad, korraldasid meile grillipeo ja saime ka suured kingipakid.

meie autoke