Autoost ja tuld

Eelmise postituse täienduseks ütleks, et klubisse tööle ma ei saanudki, sest Chelle teatas kaks tundi ette, et nüüd oleks minek, aga siis polnud meil veel autot ja bussid nii hilja ei liigu. See oli teisipäeva õhtu ja ma poleks kuidagi tagasi saanud, rääkimata sellest, et kolmapäeva hommikul kell kuus algas jälle töö kruvivabrikus. Teisel korral ütles, et ma peaks sinna lõuna ajal minema rääkima. See langes ka ära, sest töö kruvitehases lõppes kolme ajal ja mitte kuidagi poleks ma õigeks ajaks linna jõudnud. Seega ei läinud selle tööga nii nagu oleks võinud minna. See selleks.

Autot osta plaanisime me esimesest nädalast, mil Austraaliasse saabusime. Teadsime, et seda võib vaja minna, kuid kuna me ei teadnud oma töötulevikku, siis ei olnud mõttekas seda esimestel kuudel osta. Majaesine oli autosid täis ja see poleks kuhugi mahtunudki. Otsustasime, et kasulik oleks osta suurem auto ehk siis van, kus me saaks nii asju hoida kui ka vajadusel magada. Kui seal magada ei kannataks, oleks suur pluss see, et me saame sellega liikuda, millal ise soovime ja asjade hoidmise boonus oli ka väga tähtis, sest meil on liiga palju kilosid asju, endaga neid kaasas tarida pole füüsiliselt võimalik. Vaatasime mitmete vanide kuulutusi. Ühte, mis oli superodav, käisime vaatamas ka. See oli täiesti kohutav, seinades olid augud, buss ise oli räpane ja lagunev..

Lõpuks leidsime kuulutuste seast sellise bussi, mis tundus meile sobivat. Lisatud oli vaid üks pilt ja see oli väheütlev, kuid siiski tundus see kõige õigem olevat. Pidime autoomanikuga kohtuma mitmeid kordi, kuid ta polnud veel Darwinisse jõudnud. Iga nädal ütles, et jõuab Darwinisse, aga ei jõudnud. Viimaseks kuupäevaks ütles kolmeteistkümnenda detsembri. Nii autoomanik kui ka mu kaks paralleelklassivenda Risto ja Raigo olid kõik Kununurras. Poisid soostusid omanikuga kohtuma, tegid pilte ja käisid proovisõidul. Siis oli pilt juba selgem, see auto sobiks meile küll, kui ta vaid enne kolmeteistkümnendat jõuaks.

Probleem oli selles, et me pidime majast täpselt samal päeval lahkuma ja kõikide asjade paika loksumine oleks väga keeruliseks osutunud. Õnneks saime auto üheteistkümnenda hilisõhtul ja pühapäeval saime seda koristada ja sättida, üleliigsed asjad välja visata. Kõik laabus lõpuks suurepäraselt, buss oli isegi parem, kui me oodata oskasime, kuid ega sellega sekeldused ei lõppenud.

Nimelt oli vaid nädalake aega bussi registreerimist uuendada. Pidi Queenslandi oma Põhjaterritooriumi oma vastu vahetama ja selleks oli vaja ülevaatusel käia. Käisime ülevaatusel kolmapäeval, auto oli küll üpris korras, kuid oli vaja rehvid välja vahetada, sumbutis olid augud ja sumbuti toru oli liiga lühike. Reedeks pidid need asjad tehtud olema. Neljapäeval küsisime töölt varem ära, käisime romulas, kust Meelis leidis uhiuued rehvid. Romulaonu  andis need meile, et me need ise ära vahetaks. Saime ühes töökojas need lasta ära vahetada ja teises kohas sumbutivead likvideerida ning jõudsime kõikide asjadega valmis. Kalliks ta küll läks, kuid läks niigi hästi. Reedel läbisime ülevaatuse ja saime uued numbrimärgid. Jõudsime kõik valmis täpselt õigeks ajaks.

Siis saabusid ka Risto ja Raigo Darwinisse ning kutsusid meid endaga Queenslandi kaasa. Meil oli juba mõnda aega mõttes olnud Cairnsi liikuda, seal olevate farmide ja sealse elamise kohtagi uuritud, nende sihtpunktiks jäi aga Sidney. Otsustasime, et meid ei hoia enam Darwinis miski kinni ning saaksime neljakesi koos reisida poolteist päeva.

Pärast seda, kui tööl teatasime, et kavatseme lahkuda, olid ülemused nukrad, korraldasid meile grillipeo ja saime ka suured kingipakid.

meie autoke