Maast ja ilmast

Põhjaterritooriumi alal ei ole lubatud meres ujuda, sest kõiksugused mürgised elukad on just siiakanti kogunenud. Üks puudutus ja pisike millimallika sarnane veeloom võib osutuda saatuslikuks, rääkimata suurematest ja hirmuäratavamatest loomadest. Otsustasime vabal päeval minna mereäärde vaatama, millised huvitavad tegelased seal toimetavad. Ilm kiskus küll tormi poole, kuid see meid ei heidutanud.

Siinsed rannad on inimtühjad. Vaid vahel jalutavad mõned romantikasõbrad sealt läbi, kuid päevitamise ja ujumisega seal küll ei tegeleta. Meie jaoks tundus see küll alguses imelik, sest Eesti rannad on juba hiliskevadel esimesi päikesepüüdjaid täis ja võiks ju arvata, et sellisel soojal maal ja troopikavööndi-Darwinil peaks ju ometigi laskma end päikese poolt paitada, aga ei. Päevitamisest pole mõtet siin unistada, sest igapäevane UV on 13-15. See tähendab seda, et kui hoida veekanistrit õues päikese käes, siis pooleteise kuu pärast saab sellest näpu läbi panna, sest päike on plastmassi üles sulatanud. Ei taha mõeldagi, mida ta nahale teha võib.

Uitasime rannal ringi, nägime suuremaid ja väiksemaid krabisid, linde ja pisemaid loomi. Krabid liiguvad nii naljakalt. Nad ei kõnni nägu ees, vaid liiguvad hoopis külg ees ja meid nähes püüavad peitu pugeda. Neid nähes tuli kohe punapäise Arieli multikas meelde, kus krabid samamoodi kõndisid. Kui vihm merelt saabuma hakkas, istusime autosse ja merele hästi lähedale sõites saime saabuvat vihmatormi lähedalt näha.

Praegu on alanud tsüklonihooaeg, mis tähendas viiekümnendatel aastatel ühel ootamatul päeval seda, et saabus tsüklon Tracy, mis pühkis linna rohkem maatasa kui teine maailmasõda. Raadio soovitab tsükloniks valmis olla ja teada, mida sellises olukorras teha. Meie töökoha teadetetahvlil on samuti õpetus, kuidas toimida, kui tsüklon peaks saabuma töötundidel. Järelikult pole muretsemiseks põhjust. Natuke kõhedaks võtab küll, sest meie pole ju selliste ekstreemsete ilmastikuoludega harjunud, aga eks kohalikud teavad, mida teha. Peamine on valmisolek.

Vihmaga on siin lood nii, et kui sajab, siis sajab nagu oavarrest. Statistika kohaselt sajab siin näiteks jaanuarikuus sama palju, kui Eestis kolme-nelja suvekuu jooksul kokku. Ja see pole üldsegi kõige vihmasem ala, kirdes Austraalia vihmapealinnas Tully sajab kaks korda nii palju. Seda aga vihmahooajal. Kui on kuiv hooaeg, ei tule kuus kuud vihmatilkagi. Praeguseks on aga vihmahooaeg juba alanud ja jääb üle vihmariideid kasutamiseks valmis hoida. Temperatuur on seevastu aastaringselt sama. Nii suvel kui ka talvel ja kõigil vahepealsetel aastaaegadel on sujuvalt öösiti kakskümmend viis soojakraadi ja päeval keskmiselt kolmekümne viie kanti. Ühel ootamatul hommikul oli vaid kakskümmend üks ja ma lõdisesin. Mis värk sellega on?

Igatahes võite kõik küsida, kui midagi arusaamatuks on jäänud või pakkuda välja, millest veel kirjutada võiks ja kommenteerida ka ikka. :)

minek

Meelise lemmikpilt. Hõimutants

pisikrabi

vihmasadu

krabi

Crocodylus Park

Lõpuks siis krokodillipargist. Sammud seadsime sinna ühel ilusal nädalavahetuse pärastlõunal. Kohale jõudes juhatati meid kohe giidi juurde, kes juba grupile krokodillihuvilistele loomade söötmist näitas. Kana pea ripub ridva küljes vee kohal ja krokodill paiskub veest lõugade lõksudes õhku ja napsab selle kerge liigutusega oma hammaste vahele. Päris vägev nägi see välja küll, eriti sellepärast, et me polnud varem krokodilli nii lähedalt näinud, eriti ei kujutanud me neid hüppamas ette ja neid oli veel nii palju! Siis liikusime edasi üksikute krokodillide juurde, kes ka kõik süüa tahtsid. Nüüd oli aga kõigil vabatahtlikel võimalus neid ise toita. Mõeldud-tehtud. Meie Meelisega pakkusime ka kroksidele maiuspala. Jälle hüppasid veest välja ja napsasid kerge saagi. Soovitati „õngest“ tugevalt kinni hoida, sest kroko võib oma jõuga selle vette kaasa tirida, siiski pigem õngest lahti lasta, kui ise kaasa lennata. Seejärel sai vaadata erinevaid krokodilliliike, väiksemaid ja suuremaid. Hirmsamaid ja vähem hirmsaid. Austraalias elavad peamiselt magevee- ja mereveekrokodillid. Esimesed on sõbralikumad, kui neid väga ei torgita. Nägime ka USA alligaatoreid.

Pärast ringkäiku lasi ta end viis minutikest oodata ja tõi meile oma käega katsuda-paitada-mürada pisikese krokodilli. Kõik said seda tulevikuelajat katsuda. Hirmus oli küll natuke, aga kogemus omaette. Järgmiseks eesmärgiks siis täiskasvanud krokodille paitama. Või siis mitte.

Tuuri lõppedes astusime sisse muuseumisse, kus saime näha põhjalikku ülevaadet krokodillidest, nende omadustest, ohtudest, inimsaakidest, väärarengutest, kõigest-kõigest. Kolmkümmend taala läks asja ette.

Nägime ka albiinokrokodilli, kes ei olnud mitte pruunikasroheline, vaid valkjas-heleroheline. Huvitaval kombel on neil täpselt samasugune ellujäämistõenäosus kui nahavärvidefektita liigikaaslastel.

Kui krokodillid mõnikord veest väljas olles suud pärani hoiavad, siis nad ei looda, et mõni linnuke või muu kerge saak otse suhu lendaks, vaid nii nad jahutavad endid, et ei peaks jälle vette roomama.

Krokodilld võivad elada kuni saja aasta vanuseks, kuid keskmine eluiga on 60-70 eluaastat. 90% krokodillidest aga ei jõuagi täiskasvanuikka, sest muna, mille sees ta küpseb, peab olema kindlal temperatuuril kindlates oludes ja kui need nõudmised pole täiuslikud, kooruvad munast väärarenguga krokodillid, kellel pole pikka lusti. Omavahelised kisklused viivad samuti kurbade tagajärgedeni. Nende elukate puhul ei toimu vaid isaste krokodillide vahel kaklused, vaid kaklevad kõik kõigiga. Emade teravad hambad võivad beebikrokside transportimisel neid kogemata haavata ja ka muud põhjused nagu toidupuudus võivad liigikust vähendada, sest siis nad peavad üksteisest toituma.

Kroksid suudavad vee all järjest ilma hingamata olla kuni tund aega, kuigi tavaliselt küündib see aeg  kahekümne minutini.

Nad oskavad ujuda, vees ulpida, sukelduda, roomata, kõndida, joosta, hüpata nii vees kui ka maismaal, seega nende liikumisvõimaluste variandid on päris mitmekesised. Vees ulpides on neil alati kolm asja vee peal: silmad ja nina, seega on neid lihtne märgata, näeb välja nagu pikaks venitatud kolmnurk.

See sama krokodillipark sisaldas endas ka loomaaeda. Saime näha vallabisid, erinevaid sisalikke, kilpkonni, mitmeid ahve, tiigrit, lõvi, emusid, pühvlid, otselotti, vombatit, madusid, püütoneid, makaake, dingosid, papagoisid ja teisi loomi. Eriti vahva oli see, et meie grupis oli vaid viisteist inimest, seega polnud tüüpilist Eesti loomaaiale iseloomulikku trügimist, paremate kohtade otsimist, et näha, kes järgmises puuris on. Kogu raja vältel olime loomadega omakeskis. Hästi tore oli, et loomaaiatöötaja hakkas just samal ajal loomadele toitu viima, seega tulid nad kõik oma urgudest välja ja saime neid väga hästi näha. Väga nunnud olid ahvipoisid, kes uljalt töötajale high five’i andsid. Meelis tahtis ka väga ahvidega käepatsu lüüa, aga töötaja ei lubanud.

Enne väljapääsu pakuti müügiks muude suveniiride kõrval ka krokodilliliha. Hea idee eksootiliseks eineks, peab varsti ära proovima!

Endalegi ootamatult veetsime pargis mitmeid tunde. Päeva lõpuks olime väsinud, aga õnnelikud.

hüppavad krokodillid

sain ühe õnge otsa

kõik kontrolli all

beebikroks

sisalikuline

natuke räsida saanud papagoi

emu

patsu löömas

sõbrapoisid

Melbourne Cup ja muud

Teisipäeval oli Austraalias suursündmus Melbourne Cup. See on hobuste võidujooks, mida fännavad kõik tõelised austraallased. Sel päeval üritatakse töölt ära saada, et kas kohapeale seda tramburaid vaatama minna või siis kodus, baaris, kus iganes seda teleülekande teel jälgida. Meie töölt vaba päeva küll ei saanud, kuid juba eelmisel päeval teatati ette, et tuleb suurem Melbourne Cupi vaatamine ja KFC parimate palade nosimine, kaasa pidime võtma ühe dollari. Lisaks tavalistele pausidele saime lisaks veel ühe pooltunni. Kõik andsid ühe dollari, et loosi võitja saaks seitse ja teise koha omanik neli taala. Loosiga valisime endale hobuse nime ja numbri, kelle poolt olema pidime. Võitis sudaanlase Josephi, kelle sünninimi on Mure, hobune. Teise koha sai Meelis, juhuu! Naljakas oli vaadata, kuidas ülemused metsikult sõidule kaasa elasid. Pärast sai Meelis veel Buildexi logoga töösärgi ja mina talvemütsi ja kruusi, mõlemad muidugi Buildexi logoga.

Tööl pole palju muutunud, ikka tegeleme kruvidega, kuid vahepeal oli kaks uut töötajat. Tüdruk Sidneyst ja poiss Belgiast. Neiu oli õpetaja ja poiss palgasõjaväelane Afganistaanis. Nemad töötasid meil vaid kaks nädalat. Sudaani-Josephi kohta saime teada, et ta on sõjapõgenik ja teda on kahel korral tulistatud. Üks lask jalga ja teine näkku. Me oleme ikka mõtisklenud, miks tal nii suur arm näos on ja ta nii imelikult räägib, nüüd on see siis teada. Üldiselt näeb ta kena ja rõõmus välja, ei arvakski, et ta midagi sellist läbi on pidanud elama. Sakslasel Gundil oli eile viimane tööpäev ja siis on oodata uusi töötajaid.

Kaks nädalat tagasi reede öösel vastu laupäeva umbes kella kolme ajal, kui meie Meelisega õndsat und magasime, sündisid Dani koeral Lyral 11 kutsikat. Meelis kuulis läbi une niuksumist ja läks õue vaatama. Üllatus oli suur, et kutsikaid nii palju oli ja et nad juba sündisid. Räägiti, et alles kuu pärast võivad ilmavalgust näha. Meelis päästis kivi vahele kinni jäänud kutsika ja ehitas kõigile pesa. Hiljem läksin mina ka vaatama. Uskumatu, et neid nii palju oli! Praeguseks on neid alles 10 ja nad pole veel silmi avanud. Eile jõudis Dan saare pealt töölt tagasi ja hakkab usinalt nende äraandmisega tegelema.

Oleme avastanud kaks huvitavat linnas olevat ujumiskohta, kus ikka aeg-ajalt sulistamas käime. Üks järv ja teine ookean. Üldiselt ei või ookeanis ujumas käia, sest krokodillid ja Box Jellyfishid võivad eluohtlikuks osutuda, kuid see koht on merest eraldatud ja vetelpääste on kohapeal valves. Mõlemas kohas on veekogu ääres dušid. Järve ääres on isegi kaks välijõusaali ja selline laste mänguväljak, millist mina Eestis küll näinud pole. Kõikvõimalikud huvitavad liud ja ronimismängud, isegi vibra väljak on joonistatud. Joogivee kraanid ja istekohad, eraldi tualett ja dušš veel majakeses. Selle juures on veel grillikohad ja katusealused, välipliidid. Tihti võib seal näha koosistumisi.

Cheers!

asustusest eemal võib näha sellist vaatepilti

endine metssiga

Meelise lemmikkonn

Lyra ja ühepäevased kutsikad

väike lilleõis

Gundi ja Meelis Buildexit promomas

külaline