Hei-hei kõigile!
Pikk aeg möödas, mil seilasime peaaegu täiesti töölainetel, töötasime 18 päeva järjest, mil olime iga päev umbes 10 tundi tööl. Seega peaaegu kolm nädalat (enne seda oli ka veel nädala-kahene laine ja sellele järgnevalt üks vaba päev) pole olnud ühtki vaba päeva, oleme alustanud kas kell kuus, seitse või kaheksa. See kõik oli siinse Eclipse-i pärast.
Kes veel ei tea, siis 14. novembril toimus siin täielik päikesevarjutus, mis tõi siia kohale mitukümmend tuhat turisti ning lisaks kohalikke. Ka meil õnnestus seda oma silmaga näha. Ärkasime varakult nagu ikka ja läksime koos rannale seda ilmaimet vaatama. Tõesti väga ülev tunne. Ja seetõttu, et siia nii palju turiste tuli, kes kõik tahtsid autot laenutada, oli ka firmas, kus töötame, kiired ajad. Isegi kogu firma ajaloo tegusaimad. Viimase palgalehe võib vist küll ära raamida.
Vahepeal oleme teinud plaane, kuhu ja millal edasi liikuda, ilmselt lõpetame praeguses töökohas sel pühapäeval, siis tiirutame siin veel pisut ringi ja juba enne jõule oleme siit hubasest asenduskodust läinud.
Pildid on Meelise tehtud
Tuesday, December 4, 2012
Wednesday, October 24, 2012
Kamraad
No ma ei või, kui mõnus päev täna olnud on! Kogu päeva
vältel 29-30 kraadi ja praegu on kell juba kuus õhtul ning ikka nii soe!
Käisime täna Meelisega rannas. Võtsime ka lainelauad kaasa.
Ma polnudki siiani meres ujumas käinud sel aastal. Ei teagi, kumb soojem oli,
vesi või õhk. Ülimõnus! Lained suured polnud, sest suhteliselt tuulevaikne ilm
oli – seda mõnusam praegu verandal istuda ja õunakooki süüa, päike tagaplaanil
loojumas, ja ikka nii soe ja mõnus!
Vaatasin, kui palju siit Cairns Streedilt koju Avamaa
tänavale läheks ja Google Maps näitas, et 20 700 km oleks vaja läbida.
Soovitas autosõitu (mõnes kohas ka praami) ning aega võtaks kohale jõudmine 347 tundi, seda siis vahet pidamata sõites.
Vaatasin, et olin selle juba päris ammu kirjutanud, aga
polnud postitanud. Praeguseks on Meelise sõbrad Kristjan ja ka Kristjan-Helena
meie juurde Austraaliasse jõudnud. Helena ja Kristjan tõid meile külakostiks
Eesti musta leiba! Konserve tahtsid ka tuua, aga need oli lennujaamas ära
võetud. Eriti liigutav kingitus ja mõnuga sai leib söödud.
Meie jagamismajas olnud prantslased otsustasid ühel hetkel
ära minna ja juhtus nii, et saime kogu kamba meie majja elama! Nüüd elamegi
meie, viis eestlast, siin jagamismajas, lisaks jaapani tüdrukud. Meie kamraadid
Tiina ja Aimar elavad siiski veel kapis ehk siis jagamismajas, mille toad
näevad välja kui kapid.
Töö juures on asjad rahunenud. Tunde saame nii, mis mühiseb
ja pärast uute, lubatud „professionaalide“ tulekut oleme me rohkem hinnas,
isegi korealaste silmis. Paistab, et 9 aastat töökogemust siiski
professionaaliks ei tee. Sellegipoolest on uued töötajad toredad. Algul
kahtlesin, kas on palju rääkida 40ndates naistega, kuid on, ja isiksused
klapivad. Üks on pärit Filipiinidelt ja teine Jaapanist. Lisaks neile aasialastele,
pluss korea paarile, lisandus meie töötajate hulka veel kaks korea poissi.
Seltskond missugune!
See oli siis see mõnus rannapäev
Paistab, et peab Meelisest rohkem pilte tegema hakkama :D
Thursday, October 4, 2012
"Kas Eesti on kolmanda maailma riik?"
Vot niimoodi küsis üks mees meil tööl kontorist.
Tööl toimuvad meil ka muudki huvitavad asjad. Näiteks lasti
Kristjan, kes tegelikult meiega juba kaks nädalat on olnud, lahti. Ning meile
anti 4 päeva „mõtlemisaega“. Nimelt Korea tüdruk ja poiss, kes meil töötavad,
räägivad kõikidest teistest töötajatest ülemustele halba ja ülemused usuvad ka!
Tegelikult on see muidugi alatu laim ja teisest küljest, kes läheks isegi siis
midagi rääkima, kui see ka tõsi oleks, lihtsalt niisama rääkimise pärast? Me
oleks võinud sedasama teha, aga see on ju totter.
Varem saime ülemustega hästi läbi ja nad olid meiega väga
rahul. Nüüd ei taha meie poolset lugu isegi ära kuulata. Ei tea, kas selle saab
kuidagi lahendatud, sest selline töökeskkond küll koht ei ole, kuhu iga päev
minna tahaks. Palk on iseenesest hea, aga kas see on sellist jama väärt?
Käisime ka natuke siin lähedal asuvat vihmametsa uudistamas,
plaan on ka tagasi minna. Ja püramiidimäele ronida.
Kohtasime siinsamas Cairnsis ühte eestlastest paari, nendega
käimegi väljasõitudel. Siin on meie vihmametsas käigust video.
Mõned pildid
suuur varaan oli :)
Thursday, September 27, 2012
Autuu
Nonii, nüüd peab automaatkastiga sõidu ära õppima. Ostsime Melliga omale väikese neljaveolise Subaru, pärast ostu vaatasin, ahaa, automaat. :) Pole varem proovinud, aga äkki on liiga lihtne?
Sunday, September 16, 2012
Elupaik
Elame siis sellises majas.
Üleval korrusel elab noorpaar ja alla korrusele võtavad nad üürilisi.
Maja meeldib meile küll väga, kuigi üliõhukeste seinte tõttu on Mellil mõnikord
raske magada, aga mind ei sega miski. :)
Elame koos jaapanlaste ja prantslastega. Jaapanlased on
hästi vaiksed ja korralikud, prantslased on, nagu teisedki oma riigi esindajad,
keda kohanud oleme, lärmakad, kombetud ja ei arvesta teistega. Veel elab meil
hoovis kaks koera.
Naabritel on mango-, apelsini- ja kookospähklipuud. Õnneks
kukuvad kookospähklid vahel ka meie aeda. :)
Tegelikult on suuuuur mango isu! Eelmisel Austraalia aastal
sai neid suu matsudes korralikult söödud, ostsime Eestis ka poest, aga maitse
oli neil kuidagi seebine ja ühe korra oli enam-vähem õige maitsega, aga no see,
mis mekk neil siin on! Mmmmm.. Kohe-kohe peaks hooaeg algama ja siis ei hoia
meid miski tagasi.
Tuesday, September 11, 2012
Auss
Oleme Austraalias olnud nüüdseks juba pisut üle kahe kuu.
Viisa probleem sai kohe korda aetud, valitsuses sai see viie minutiga tehtud,
viga oligi nendepoolne. Puhkasime mõnusalt 2-3 nädalat ja siis asusime tööle
vana koha peale, kus palk on tõusnud, mõnedel päevadel lausa kahekordseks. See
rõõmustas meid väga. Töö on autopesulas ja pisut igavavõitu, kuid kokkuvõttes ei
saa kurta.
Lisan mõned pildid, et näeksite, millega siin tegelenud
oleme.
botaanikaaias
liaanil
krabi
töökaaslased ;D
veel üks krabi
vaalu vaatamas
uhke konn
püss
klubis
töökaaslastega
:)
väike šoping :)
lionfish
Meelis tegi
tirts
töökaaslastega väljas
Päris pikk postitus tuli, see on see, kui pole ammu kirjutanud. :)
Tuesday, August 14, 2012
Kadalipp
Andke andeks viivituse eest, vahepeal läks juba nii kiireks,
et blogi oli kahjuks see, mis tagaplaanile jääma pidi.
Jaapani lennujaamast siis edasi. Peale viisa väidetava
puudumise oli probleem veel minu nimega, just perekonnanimega. Ü-täht teadagi
pole rahvusvaheline ja viisa jaoks oli õpetus, et vaadata passis koodiribal
olevat rahvusvaheliseks muudetud tähte. Ü muutub siis UE. Viisa sai tehtud
nimega, kus Ü asemel kasutasin siis UE, kuid minu jaoks tundub see E-täht seal
ebaoluline igapäevaselt, seega kõikides muudes kohtades kirjutan tavaliselt Ü
asemel U ja nii oli ka lennupileti peal. See oli jällegi omakorda probleem, et
viisas ja piletil nimed ei ühti. Ning jällegi pole sellega varem probleeme
olnud, eelmisel aastal sai tehtud sama moodi ja ei mingeid probleeme, nüüd aga
on.
Naine, kes meid teenindas, helistas korduvalt, proovides
olukorda lahendada, saades juhiseid, mida teha, käis mitu korda teistega rääkimas
ja lõpuks pärast paari sõna kaastöötajaga rebis ta meie mõlema piletid pooleks!
Vaatasime Melliga üksteisele otsa ja olime päris nõutud, seda me küll polnud
oodanud.
Hetk hiljem pandi meie ette lauale uuesti trükitud mõlemi piletid,
kus oli minu nimi muudetud selliseks nagu viisalgi. Mitte ühtki sõnagi ei
lausutud. Mõtlesime, et kas nüüd on siis korras asi, oligi ainult probleem
nimes? Ja nende poolt oli roheline tuli, võisime edasi minna.
Ees ootas veel käsipagasikontroll. Nagu ikka, võeti Meelis
maha ja otsiti kott läbi. Ilmselt näeb ta alati selline välja, et isegi
pistelise kontrolli ajal on tema see, keda läbi otsitakse. Seekord oli asja
eest. Kaks väikest taskunuga oli ta unustanud käsipagasisse, need muidugi
konfiskeeriti, millest on kahju.
Ees ootas pikk lend, millele järgnevalt pidime Austraalia
tollist läbi saama. Hirm enam nii suur ei olnud, sest mõtlesin, et kui viisat
ei olegi, siis olen vähemalt riigis kohalgi ja asi liigub kindlasti kiiremini.
Pabistamisest, turbulentsist ja liiga paljudest TicTacidest hakkas lennukis
päris halb. Maandudes pidime veel peaaegu pool tundi lennukis ootama, et
väljuda saaks, sest reisijate treppi mindi kuskilt tooma. Oi, kuidas oleks
tahtnud värske õhu kätte!
Lõpuks pärast pikka ootamist ja enne passi- ja
viisakontrolli olime Melliga kolme viimase seas. Pärast passikontrollist läbi
saamist tuli minu juurde naine, kes ütles, et ta tahab, et ma temaga kaasa
läheksin. Meelise juurde tuli teine inimene, kes viis ta endaga teise kohta. No
siis oli küll selline tunne, et nüüd on midagi väga valesti.
Maha istudes selgitas ta, et sooviks lähemalt teada saada
meie farmis töötamise kohta, mille alusel teise aasta viisa saime. Viuh! Rääkisime
jutud ära ja oli aeg edasi liikuda masina juurde, mis skännis seda, mis meil
nii suures kui ka väikeses pagasis on. Eelnevalt pidime täitma sedelid, kus
ütlesime, et meil pole seemneid, taimi, loomset toitu jne. Kui oleks kirjutanud
jah, siis oleks kogu pagas läbi otsitud ja ilmselt asjad ära võetud + mingi
trahv kaasneks ka (see oli vist päris palju). Ütlesime, et meil on ainult
magusat, šokolaadi. Tegelikult oli näiteks põdraliha konserv, chia seemned,
goiji marjad ja veel nii mõnedki asjad, mida viia ei tohikski. Need piirangud
on selleks, et nad ei taha, et nende maal hakkaks kasvama taimed, mis nende
põlised taimed välja juuriks. Ega ma ei võtnudki neid seemneid selle mõttega,
et neid siia külvata, vaid ikka söögiks.
Nii muuseas skännimise ajal uurisin, kas jaki peab ka
lindile asetama ja tähelepanu hajutamise ja paari sõna elust-olust rääkimisega
saimegi lõpuks kadalipu läbitud! Olime Austraaliasse kohale jõudnud!
Vaade Cairnsile
Monday, July 23, 2012
Viimased päevad Tokios?
Kolmanda päeva hommikul oli mõte minna juba varakult, nii
6-7 ajal, Tsukiji kalaturule, mis on üks kuulsaimatest Jaapanis. Seal toimub
juba varasest hommikust alates kaladega hulgi kauplemine, tuunikala oksjonid ja
natuke hiljem avatakse market ka neile, kes 100kg või rohkem korraga osta ei
soovi. See ei tähenda muidugi, et uudistamas ei või varem käia. Just tuunikala
oksjonit tahtsimegi vaatama minna, kuid kuna see on pealtvaatajatele
etteregistreerimisega, siis ei hakanud nii vara end kohale vedama ja läksime
hoopis 9 paiku, kui olid juba ka tavainimestele mõeldud boksid avatud.
Palju oli söögikohti, kus äsjapüütud kalast valmistati
toite, palju lette, kus müüdi söögitarvikuid nagu kvaliteetnoad, ilusad
taldrikud, sushitarvikud. Täitsa huvitav oli sellistsorti marketil ringi
vaadata. Ostsime endale ilusad sushipulgad, natuke söögikraami ja üht-teist
pisikest veel, sest seljakotid palju ei mahuta ja kui isegi mahutaksid, siis
raskeks läheks ikka, sest tegelikult mina ei jaksa enda suurt matkakotti tõsta.
See oli umbes 19-20 kilo. Ja kui mina ei jõua seda tõsta, siis kes seda tõstma
peab? Mell. Ja kes tõstab Melli 19 kilost kotti? Ikka Mell. Ning mina ukerdan
kahe 8-kilose kotiga. :)
Vahepeal uus sushi ring ja siis suundusime Tokio
rahvarohkeimasse linnaossa. Käisime pilvelõhkujaid vaatamas, meelelahutuse
linnaosas, elektrilinnas, kus on palju värvilisi ja vilkuvaid reklaame, ja ka
kõige tihedama jalakäijate liikumisega ristmikul. Vaatepilt oli päris vägev ja
ise sellise massi sees olla kaa. Sain lõpuks ka Forever21 käia, kus just olid
ka allahindlused, jehuu. Kuid jällegi oli mõttes kogu aeg koti kaal, seega said
vaid vähesed asjad soetatud. Meelis leidis ka kesklinnas ühe toakese, millesse
oli ehitatud ronimissein, suur oli kiusatus tal sinna jääda, kuid läksime
siiski edasi. Jällegi kõndisime väga-väga palju. Pimedaks läks väga kiiresti ja
pärast kerget õhtusööki suundusime tagasi hotelli.
Jaapanlased on teada-tuntud korraarmastajad ja reegleid nad
üldjuhul ei riku. Nätse ega suitsukonisid maha ei visata, tänava peal on näha,
et kui keegi läheneb mitmeavalisele prügikastile, kus erinevat sorti prügi käib
erinevasse kohta, sorteerib ta oma prügi isegi siis ära, kui see tal kilekotis
juba segamini on. Ümbruskond on igatahes väga puhas, ka metroo-ronge puhastatakse
igas lõpp-peatuses, rääkimata nende enesehooldamisest.
Viimasel päeval sõime loomulikult palju-palju sushit, mis
oli lihtsalt niii hea, et väga hea. :P Seda jään kindlasti igatsema. Tegelikult
Eestis Zebra restoranis on ka täitsa hea sushi, aga kallivõitu. Pakkisime asjad
ja käisime veel linna peal vaatamas, mida kaasa osta. Ostsime mõlemad omale
pidžaamapüksid, sarnased nagu meile hotellist pakuti, kuivatatud mereelukaid ja
veel üht-teist.
Lennujaama jõudsime parajalt vara. Kui hakkasime chek-in-i
tegema, siis küsiti meilt edasilennupiletite broneeringule lisaks veel
Austraalia viisasid. Meelisele trükiti pilet valmis, kuid mulle öeldi, et minu
passi numbriga ei leidu ühtki viisat ja ilma viisata edasi minna ei saa. Aga ma
ju olin mõlema viisad ära teinud, ära maksnud, kopsupildi teinud, kinnituse
saanud, et makse sooritatud ja kõik korras. Ainuke probleem oli selles, et ma
panin eesnime asemele perekonnanime ja vastupidi. Saatsin kirja ja see muudeti
õigeks juba kuid varem. Minu pilet trükiti ka esimese hooga ära, aga kätte ei
antud. Meelise suur pagas taheti juba ära saata, kuid ta ütles, et minuta ei
lähe ta kuhugi. Peast jooksid läbi mõtted, kuidas uuesti viisa teha, kus
niikaua Jaapanis olla, kuidas rahadega toime tulla ja kui kaua see kõik võtaks.
Päris paha tunne oli küll.
Enam ei tundunud jaapanlaste korraarmastus enam nii tore
asi. Esimesel aastal lennujaamades meie Austraalia viisasid ei kontrollitud,
kuid Jaapanis küll. Ja mul oli see tehtud!
Varsti räägime, mis edasi sai..
Subscribe to:
Posts (Atom)