Vana

Mõtlesime, et enne uue aasta algust peaks ikka vana aasta asjad korda ajama ja ka blogisse postituse tegema. Leidsime arvutist ühe poolelioleva jutu, mida polnud veel siia lisanud. Enne, kui tuleb põhjalikum postitus, lisan veel nii umbes kuu aega tagasi kirjutatud jutu, mis räägib esimesest Austraalia klubis käimisest(mis huvitaval kombel on ikkagi jäänud nii esimeseks kui ka viimaseks).

Üleelmine nädal lõppes kurva alatooniga, sest meie uus sõber Gundi lahkus töölt ja asus mööda idarannikut alla Sidney poole sõitma, et teha ära sukeldumisload ja näha selle maa kõige ilusamat rannikut. See oli kindel viga, sest nii ei saanudki ta näha seda, et meile toodi päev pärast tema lahkumist uhiuued kruvialused. Oh seda lusti ja lillepidu! Kus on nüüd alles rõõm viiesaja auguga kruvireste täita. Huvitavamaks muutis päevad ka see, et meile tulid kaks uut töötajat. Mingit koolitust ilmselgelt selle töö jaoks läbima ei pea, seega süsteem saab selgeks töö käigus. Päris naljakas on vaadata, kuidas uued töötajad Brad ja Colin totraid vigu teevad. Kujutan ette, kuidas algul meie üle naerdi. Meie otsesed neegerülemused on nende peale juba päris kurjad, sest pool tööd peab kogu aeg üle tegema.

Nädalalõpp oli aga väga meeldiv, sest esimest korda siin veedetud aja jooksul seadsime sammud linna poole mõttega, et võib-olla läheme ka klubisse. Esimest korda sai ka rohkem kui kaks õlle õhtu jooksul joodud. Meelisel muidugi mitte, sest tema oli kaineks autojuhiks. Õhtu algul istusime backpackeri hotellitoas ja vahetasime merelt tulnutega muljeid. Seekord olidki kõik pidulised need, kes Paspaley’s töötavad. Väga tähtsaks infoks saime teada, et ühelt laevalt lasti lahti köögiabiline-koristaja. Seega neljast köögiabilise kohast peaks nüüd üks vaba olema, lõpuks! Loodetavasti teeb Dean, pärlilaevadele töötajate värbaja, meie nädala rõõmsaks ja teatab, et koht on minu. Meie seltskonnas oli ka üks kohalik neiu, Argo ja Meelise(mitte minu Meelis) uus sõbranna, kellel on tutvuseid igal pool.

Üks hetk koputas hosteli manager uksele ja ütles, et nüüd peavad kõik minema ja selle hosteli uksed pole enam toasolijatele avatud. Imestusega ei saanud me aru, mis toimub. Manager ütles, et ta tunneb koridoris kanepi haisu ja süüdistas selles just meie tuba. Loomulikult polnud meie süüdlased. Hiljem leidis ta õiged patuoinad ja vabandas meie ees.

Mõne aja pärast otsustasime linnapeale minna.

Istusime McDonaldsi ees ja ootasime veel üht inimest. Seal hakkas üks aborigeen meile karjuma, et tahab kahte dollarit. Me keerasime selle naljaks ja siis ta solvus. Algul viskas meid joogitopsiga ja hiljem eemalt juba kividega. Õnneks väga palju pihta ei saanud.

Siis istusime pubis, kust varsti liikusime edasi baari, kuhu saime tasuta sisse, sest Chellel olid tutvused sees. Enne sisenemist pidime laskma oma dokumendist koopia teha ja samasugune veebikaamera nagu oli olnud Tai lennujaamas tegi meist pildi.  Päris ootamatu. Baaris mängis rokk/kantrimuusika ja ka joogid saime tasuta jälle tänu Chellele. Mõnda aega seal olnud, tuli mõte klubisse edasi minna, sest tahaks näha Austraalia põhjaterritooriumi suurimat ööklubi Discoveryt ka seestpoolt. Mõeldud-tehtud. Üksäkki avanes uks ja olimegi klubis, jälle tasuta. Joogid voolasid, muusika mängis. Teine Meelis rääkis Chellele, et olin Eestis olles klubides tantsimisega tegelenud ja äkki annaks siin ka midagi korraldada. Natuke aega hiljem ütles neiu mulle, et järgmisel nädalal saan proovipäevale või siiski prooviõhtule tegelikult. Tutvused-tutvused. Eks näis, mis saab ja kas saab.

Laupäevak algas Parap Village Marketile minekuga, kus Meelis on juba kuu aega järjest igal laupäeval käinud, sest seal müüdavad plätud on just täpselt need, mida hing ihaldab. Kahjuks pole aga kunagi piisavalt suurt numbrit olnud. Nii ka sel nädalal. Lootust on, et tuleval nädalal jõuab kaup uue omanikuni. Need on erilised plätud, sest need on tehtud siinsest rekkarongist, Roadtrainist. Täpsemalt selle kummidest. Seega on loodussäästlik ja kena korraga. Marketil proovisime ära kohaliku Ossi krõpsu ja asusime Fannie Bay Gaoli vanglamuuseumit külastama. Seal oli keskmise ja range režiimiga vanglahooned, naistele ja lastele veel eraldi hooned. Luksust seal küll polnud. Keskmise režiimiga hoones olid seinad puurist ja plekist. Plekiga polnud aga kaetud maja alumist äärt, seega ma kujutan ette, millised loomad ja putukad ja roomajad sealt lihtsa vaevaga sisse võisid pääseda. Sel ajal, kui meie seda külastasime, nägime vaid sisalikku. Muud hooned olid ikkagi kiviseintest. Naistel oli isegi aed, mida nad hooldama pidid ja ka kass nimega Tom elas seal.

...

Minu krossisõit Austraalia moodi

Krossimootorrattaga on nii soojal maal nagu Austraalia väga kurnav sõita. Usun, et nii tugeva tervisega mehi väga palju ei ole, kes keset päeva 36kraadise kuumusega suudaks väga kaua sõita. Rääkimata päikese käes sõitmisest. Niitsin 33kraadise kuumusega muru nii umbes 45minutit ja tunne oli sama nagu oleksin teinud midagi väga rasket ja füüsilist nagu näiteks motokross. Sellepärast toimuvad enamik krossivõistlusi just õhtul ja valgustatud rajal. Ka minul on õnnestunud siin rohelisel mandril tsikli selga istuda ja toreda päeva veeta väga-väga mudasel offroadi rajal. Kuna meie majakaaslasel on Yamaha 450-ne krossikas ja ta sellega lahkelt sõita lubas, siis otsustasimegi Urmasega selle ühel ilusal pühapäeval teoks teha.Urmas ja Velli sumpasid mudas  4x4 Toyotaga ja mina tsikliga. See päev oli tõesti väga tore. Kahju oli muidugi sellest, et majakaaslasel pole peale kiivri, prillide ja kinnaste rohkem krossivarustust. Pidin leppima sellega, mis oli. Sellest sõidust saabasteta jääb mu vasakule jalale elu lõpuni mälestuseks arm, kuna tossuga oli raske mudastel  jalaraudadel püsida ja kukkusin sääreluuga jalarauale. Algul oli lihtsalt valus, siis hakkas läbi muda  verd tulema ja valu muutus veelgi tugevamaks=)) Õnneks läks see valu juba järgmises mudamülkas meelest. Pärast sõitu pidin pesema end jões, mille kaldal oli kellegi hukkunu mälestuseks palju lilli ja küünlaid toodud. Veitsa kõhe oli küll. Arvasime, et krokodill sai kellegi kätte. Mind õnneks ei saanud.=) Aga ega ei saanud nii mudasena autosse ka istuda. Kogu selle toreda päeva kõige raskem osa oli see savimuda krossikalt maha saada. Proovisin maja ees voolikuveega pesta, aga mõistsin paari minuti pärast, et see tegevus on kasutu. Lükkasime ratta jälle autokasti ja läksime bensiinijaama. Kuna siinmaal on tanklate kõrval sellised boksid, kus saad ise survepesuriga autosid ja muud kraami pesta.  Pesurežiime oli erinevaid, valisime tavalise pesu. Nendes pesulates on hinnakiri lihtne: 1 AUD oli 1,5minutit ja 2 AUD oli 3 minutit. Tundub  odav, aga tegelikult on see kaval äri, kuna kõik teavad, et 3 minutiga ei pese autot ega tsiklit. Ja veel vähem pesed sa maha väga paksu savimudakihi. Urmasel kulus auto pesule 20 AUD. Ma sain õnneks raudratsu enam-vähem puhtaks pärast 6 minutit pesu. Lõppviimistluse andsin rattale koduhoovis voolikuga.

 

Maast ja ilmast

Põhjaterritooriumi alal ei ole lubatud meres ujuda, sest kõiksugused mürgised elukad on just siiakanti kogunenud. Üks puudutus ja pisike millimallika sarnane veeloom võib osutuda saatuslikuks, rääkimata suurematest ja hirmuäratavamatest loomadest. Otsustasime vabal päeval minna mereäärde vaatama, millised huvitavad tegelased seal toimetavad. Ilm kiskus küll tormi poole, kuid see meid ei heidutanud.

Siinsed rannad on inimtühjad. Vaid vahel jalutavad mõned romantikasõbrad sealt läbi, kuid päevitamise ja ujumisega seal küll ei tegeleta. Meie jaoks tundus see küll alguses imelik, sest Eesti rannad on juba hiliskevadel esimesi päikesepüüdjaid täis ja võiks ju arvata, et sellisel soojal maal ja troopikavööndi-Darwinil peaks ju ometigi laskma end päikese poolt paitada, aga ei. Päevitamisest pole mõtet siin unistada, sest igapäevane UV on 13-15. See tähendab seda, et kui hoida veekanistrit õues päikese käes, siis pooleteise kuu pärast saab sellest näpu läbi panna, sest päike on plastmassi üles sulatanud. Ei taha mõeldagi, mida ta nahale teha võib.

Uitasime rannal ringi, nägime suuremaid ja väiksemaid krabisid, linde ja pisemaid loomi. Krabid liiguvad nii naljakalt. Nad ei kõnni nägu ees, vaid liiguvad hoopis külg ees ja meid nähes püüavad peitu pugeda. Neid nähes tuli kohe punapäise Arieli multikas meelde, kus krabid samamoodi kõndisid. Kui vihm merelt saabuma hakkas, istusime autosse ja merele hästi lähedale sõites saime saabuvat vihmatormi lähedalt näha.

Praegu on alanud tsüklonihooaeg, mis tähendas viiekümnendatel aastatel ühel ootamatul päeval seda, et saabus tsüklon Tracy, mis pühkis linna rohkem maatasa kui teine maailmasõda. Raadio soovitab tsükloniks valmis olla ja teada, mida sellises olukorras teha. Meie töökoha teadetetahvlil on samuti õpetus, kuidas toimida, kui tsüklon peaks saabuma töötundidel. Järelikult pole muretsemiseks põhjust. Natuke kõhedaks võtab küll, sest meie pole ju selliste ekstreemsete ilmastikuoludega harjunud, aga eks kohalikud teavad, mida teha. Peamine on valmisolek.

Vihmaga on siin lood nii, et kui sajab, siis sajab nagu oavarrest. Statistika kohaselt sajab siin näiteks jaanuarikuus sama palju, kui Eestis kolme-nelja suvekuu jooksul kokku. Ja see pole üldsegi kõige vihmasem ala, kirdes Austraalia vihmapealinnas Tully sajab kaks korda nii palju. Seda aga vihmahooajal. Kui on kuiv hooaeg, ei tule kuus kuud vihmatilkagi. Praeguseks on aga vihmahooaeg juba alanud ja jääb üle vihmariideid kasutamiseks valmis hoida. Temperatuur on seevastu aastaringselt sama. Nii suvel kui ka talvel ja kõigil vahepealsetel aastaaegadel on sujuvalt öösiti kakskümmend viis soojakraadi ja päeval keskmiselt kolmekümne viie kanti. Ühel ootamatul hommikul oli vaid kakskümmend üks ja ma lõdisesin. Mis värk sellega on?

Igatahes võite kõik küsida, kui midagi arusaamatuks on jäänud või pakkuda välja, millest veel kirjutada võiks ja kommenteerida ka ikka. :)

minek

Meelise lemmikpilt. Hõimutants

pisikrabi

vihmasadu

krabi

Crocodylus Park

Lõpuks siis krokodillipargist. Sammud seadsime sinna ühel ilusal nädalavahetuse pärastlõunal. Kohale jõudes juhatati meid kohe giidi juurde, kes juba grupile krokodillihuvilistele loomade söötmist näitas. Kana pea ripub ridva küljes vee kohal ja krokodill paiskub veest lõugade lõksudes õhku ja napsab selle kerge liigutusega oma hammaste vahele. Päris vägev nägi see välja küll, eriti sellepärast, et me polnud varem krokodilli nii lähedalt näinud, eriti ei kujutanud me neid hüppamas ette ja neid oli veel nii palju! Siis liikusime edasi üksikute krokodillide juurde, kes ka kõik süüa tahtsid. Nüüd oli aga kõigil vabatahtlikel võimalus neid ise toita. Mõeldud-tehtud. Meie Meelisega pakkusime ka kroksidele maiuspala. Jälle hüppasid veest välja ja napsasid kerge saagi. Soovitati „õngest“ tugevalt kinni hoida, sest kroko võib oma jõuga selle vette kaasa tirida, siiski pigem õngest lahti lasta, kui ise kaasa lennata. Seejärel sai vaadata erinevaid krokodilliliike, väiksemaid ja suuremaid. Hirmsamaid ja vähem hirmsaid. Austraalias elavad peamiselt magevee- ja mereveekrokodillid. Esimesed on sõbralikumad, kui neid väga ei torgita. Nägime ka USA alligaatoreid.

Pärast ringkäiku lasi ta end viis minutikest oodata ja tõi meile oma käega katsuda-paitada-mürada pisikese krokodilli. Kõik said seda tulevikuelajat katsuda. Hirmus oli küll natuke, aga kogemus omaette. Järgmiseks eesmärgiks siis täiskasvanud krokodille paitama. Või siis mitte.

Tuuri lõppedes astusime sisse muuseumisse, kus saime näha põhjalikku ülevaadet krokodillidest, nende omadustest, ohtudest, inimsaakidest, väärarengutest, kõigest-kõigest. Kolmkümmend taala läks asja ette.

Nägime ka albiinokrokodilli, kes ei olnud mitte pruunikasroheline, vaid valkjas-heleroheline. Huvitaval kombel on neil täpselt samasugune ellujäämistõenäosus kui nahavärvidefektita liigikaaslastel.

Kui krokodillid mõnikord veest väljas olles suud pärani hoiavad, siis nad ei looda, et mõni linnuke või muu kerge saak otse suhu lendaks, vaid nii nad jahutavad endid, et ei peaks jälle vette roomama.

Krokodilld võivad elada kuni saja aasta vanuseks, kuid keskmine eluiga on 60-70 eluaastat. 90% krokodillidest aga ei jõuagi täiskasvanuikka, sest muna, mille sees ta küpseb, peab olema kindlal temperatuuril kindlates oludes ja kui need nõudmised pole täiuslikud, kooruvad munast väärarenguga krokodillid, kellel pole pikka lusti. Omavahelised kisklused viivad samuti kurbade tagajärgedeni. Nende elukate puhul ei toimu vaid isaste krokodillide vahel kaklused, vaid kaklevad kõik kõigiga. Emade teravad hambad võivad beebikrokside transportimisel neid kogemata haavata ja ka muud põhjused nagu toidupuudus võivad liigikust vähendada, sest siis nad peavad üksteisest toituma.

Kroksid suudavad vee all järjest ilma hingamata olla kuni tund aega, kuigi tavaliselt küündib see aeg  kahekümne minutini.

Nad oskavad ujuda, vees ulpida, sukelduda, roomata, kõndida, joosta, hüpata nii vees kui ka maismaal, seega nende liikumisvõimaluste variandid on päris mitmekesised. Vees ulpides on neil alati kolm asja vee peal: silmad ja nina, seega on neid lihtne märgata, näeb välja nagu pikaks venitatud kolmnurk.

See sama krokodillipark sisaldas endas ka loomaaeda. Saime näha vallabisid, erinevaid sisalikke, kilpkonni, mitmeid ahve, tiigrit, lõvi, emusid, pühvlid, otselotti, vombatit, madusid, püütoneid, makaake, dingosid, papagoisid ja teisi loomi. Eriti vahva oli see, et meie grupis oli vaid viisteist inimest, seega polnud tüüpilist Eesti loomaaiale iseloomulikku trügimist, paremate kohtade otsimist, et näha, kes järgmises puuris on. Kogu raja vältel olime loomadega omakeskis. Hästi tore oli, et loomaaiatöötaja hakkas just samal ajal loomadele toitu viima, seega tulid nad kõik oma urgudest välja ja saime neid väga hästi näha. Väga nunnud olid ahvipoisid, kes uljalt töötajale high five’i andsid. Meelis tahtis ka väga ahvidega käepatsu lüüa, aga töötaja ei lubanud.

Enne väljapääsu pakuti müügiks muude suveniiride kõrval ka krokodilliliha. Hea idee eksootiliseks eineks, peab varsti ära proovima!

Endalegi ootamatult veetsime pargis mitmeid tunde. Päeva lõpuks olime väsinud, aga õnnelikud.

hüppavad krokodillid

sain ühe õnge otsa

kõik kontrolli all

beebikroks

sisalikuline

natuke räsida saanud papagoi

emu

patsu löömas

sõbrapoisid

Melbourne Cup ja muud

Teisipäeval oli Austraalias suursündmus Melbourne Cup. See on hobuste võidujooks, mida fännavad kõik tõelised austraallased. Sel päeval üritatakse töölt ära saada, et kas kohapeale seda tramburaid vaatama minna või siis kodus, baaris, kus iganes seda teleülekande teel jälgida. Meie töölt vaba päeva küll ei saanud, kuid juba eelmisel päeval teatati ette, et tuleb suurem Melbourne Cupi vaatamine ja KFC parimate palade nosimine, kaasa pidime võtma ühe dollari. Lisaks tavalistele pausidele saime lisaks veel ühe pooltunni. Kõik andsid ühe dollari, et loosi võitja saaks seitse ja teise koha omanik neli taala. Loosiga valisime endale hobuse nime ja numbri, kelle poolt olema pidime. Võitis sudaanlase Josephi, kelle sünninimi on Mure, hobune. Teise koha sai Meelis, juhuu! Naljakas oli vaadata, kuidas ülemused metsikult sõidule kaasa elasid. Pärast sai Meelis veel Buildexi logoga töösärgi ja mina talvemütsi ja kruusi, mõlemad muidugi Buildexi logoga.

Tööl pole palju muutunud, ikka tegeleme kruvidega, kuid vahepeal oli kaks uut töötajat. Tüdruk Sidneyst ja poiss Belgiast. Neiu oli õpetaja ja poiss palgasõjaväelane Afganistaanis. Nemad töötasid meil vaid kaks nädalat. Sudaani-Josephi kohta saime teada, et ta on sõjapõgenik ja teda on kahel korral tulistatud. Üks lask jalga ja teine näkku. Me oleme ikka mõtisklenud, miks tal nii suur arm näos on ja ta nii imelikult räägib, nüüd on see siis teada. Üldiselt näeb ta kena ja rõõmus välja, ei arvakski, et ta midagi sellist läbi on pidanud elama. Sakslasel Gundil oli eile viimane tööpäev ja siis on oodata uusi töötajaid.

Kaks nädalat tagasi reede öösel vastu laupäeva umbes kella kolme ajal, kui meie Meelisega õndsat und magasime, sündisid Dani koeral Lyral 11 kutsikat. Meelis kuulis läbi une niuksumist ja läks õue vaatama. Üllatus oli suur, et kutsikaid nii palju oli ja et nad juba sündisid. Räägiti, et alles kuu pärast võivad ilmavalgust näha. Meelis päästis kivi vahele kinni jäänud kutsika ja ehitas kõigile pesa. Hiljem läksin mina ka vaatama. Uskumatu, et neid nii palju oli! Praeguseks on neid alles 10 ja nad pole veel silmi avanud. Eile jõudis Dan saare pealt töölt tagasi ja hakkab usinalt nende äraandmisega tegelema.

Oleme avastanud kaks huvitavat linnas olevat ujumiskohta, kus ikka aeg-ajalt sulistamas käime. Üks järv ja teine ookean. Üldiselt ei või ookeanis ujumas käia, sest krokodillid ja Box Jellyfishid võivad eluohtlikuks osutuda, kuid see koht on merest eraldatud ja vetelpääste on kohapeal valves. Mõlemas kohas on veekogu ääres dušid. Järve ääres on isegi kaks välijõusaali ja selline laste mänguväljak, millist mina Eestis küll näinud pole. Kõikvõimalikud huvitavad liud ja ronimismängud, isegi vibra väljak on joonistatud. Joogivee kraanid ja istekohad, eraldi tualett ja dušš veel majakeses. Selle juures on veel grillikohad ja katusealused, välipliidid. Tihti võib seal näha koosistumisi.

Cheers!

asustusest eemal võib näha sellist vaatepilti

endine metssiga

Meelise lemmikkonn

Lyra ja ühepäevased kutsikad

väike lilleõis

Gundi ja Meelis Buildexit promomas

külaline