Lõpuks siis krokodillipargist. Sammud seadsime sinna ühel ilusal nädalavahetuse pärastlõunal. Kohale jõudes juhatati meid kohe giidi juurde, kes juba grupile krokodillihuvilistele loomade söötmist näitas. Kana pea ripub ridva küljes vee kohal ja krokodill paiskub veest lõugade lõksudes õhku ja napsab selle kerge liigutusega oma hammaste vahele. Päris vägev nägi see välja küll, eriti sellepärast, et me polnud varem krokodilli nii lähedalt näinud, eriti ei kujutanud me neid hüppamas ette ja neid oli veel nii palju! Siis liikusime edasi üksikute krokodillide juurde, kes ka kõik süüa tahtsid. Nüüd oli aga kõigil vabatahtlikel võimalus neid ise toita. Mõeldud-tehtud. Meie Meelisega pakkusime ka kroksidele maiuspala. Jälle hüppasid veest välja ja napsasid kerge saagi. Soovitati „õngest“ tugevalt kinni hoida, sest kroko võib oma jõuga selle vette kaasa tirida, siiski pigem õngest lahti lasta, kui ise kaasa lennata. Seejärel sai vaadata erinevaid krokodilliliike, väiksemaid ja suuremaid. Hirmsamaid ja vähem hirmsaid. Austraalias elavad peamiselt magevee- ja mereveekrokodillid. Esimesed on sõbralikumad, kui neid väga ei torgita. Nägime ka USA alligaatoreid.
Pärast ringkäiku lasi ta end viis minutikest oodata ja tõi meile oma käega katsuda-paitada-mürada pisikese krokodilli. Kõik said seda tulevikuelajat katsuda. Hirmus oli küll natuke, aga kogemus omaette. Järgmiseks eesmärgiks siis täiskasvanud krokodille paitama. Või siis mitte.
Tuuri lõppedes astusime sisse muuseumisse, kus saime näha põhjalikku ülevaadet krokodillidest, nende omadustest, ohtudest, inimsaakidest, väärarengutest, kõigest-kõigest. Kolmkümmend taala läks asja ette.
Nägime ka albiinokrokodilli, kes ei olnud mitte pruunikasroheline, vaid valkjas-heleroheline. Huvitaval kombel on neil täpselt samasugune ellujäämistõenäosus kui nahavärvidefektita liigikaaslastel.
Kui krokodillid mõnikord veest väljas olles suud pärani hoiavad, siis nad ei looda, et mõni linnuke või muu kerge saak otse suhu lendaks, vaid nii nad jahutavad endid, et ei peaks jälle vette roomama.
Krokodilld võivad elada kuni saja aasta vanuseks, kuid keskmine eluiga on 60-70 eluaastat. 90% krokodillidest aga ei jõuagi täiskasvanuikka, sest muna, mille sees ta küpseb, peab olema kindlal temperatuuril kindlates oludes ja kui need nõudmised pole täiuslikud, kooruvad munast väärarenguga krokodillid, kellel pole pikka lusti. Omavahelised kisklused viivad samuti kurbade tagajärgedeni. Nende elukate puhul ei toimu vaid isaste krokodillide vahel kaklused, vaid kaklevad kõik kõigiga. Emade teravad hambad võivad beebikrokside transportimisel neid kogemata haavata ja ka muud põhjused nagu toidupuudus võivad liigikust vähendada, sest siis nad peavad üksteisest toituma.
Kroksid suudavad vee all järjest ilma hingamata olla kuni tund aega, kuigi tavaliselt küündib see aeg kahekümne minutini.
Nad oskavad ujuda, vees ulpida, sukelduda, roomata, kõndida, joosta, hüpata nii vees kui ka maismaal, seega nende liikumisvõimaluste variandid on päris mitmekesised. Vees ulpides on neil alati kolm asja vee peal: silmad ja nina, seega on neid lihtne märgata, näeb välja nagu pikaks venitatud kolmnurk.
See sama krokodillipark sisaldas endas ka loomaaeda. Saime näha vallabisid, erinevaid sisalikke, kilpkonni, mitmeid ahve, tiigrit, lõvi, emusid, pühvlid, otselotti, vombatit, madusid, püütoneid, makaake, dingosid, papagoisid ja teisi loomi. Eriti vahva oli see, et meie grupis oli vaid viisteist inimest, seega polnud tüüpilist Eesti loomaaiale iseloomulikku trügimist, paremate kohtade otsimist, et näha, kes järgmises puuris on. Kogu raja vältel olime loomadega omakeskis. Hästi tore oli, et loomaaiatöötaja hakkas just samal ajal loomadele toitu viima, seega tulid nad kõik oma urgudest välja ja saime neid väga hästi näha. Väga nunnud olid ahvipoisid, kes uljalt töötajale high five’i andsid. Meelis tahtis ka väga ahvidega käepatsu lüüa, aga töötaja ei lubanud.
Enne väljapääsu pakuti müügiks muude suveniiride kõrval ka krokodilliliha. Hea idee eksootiliseks eineks, peab varsti ära proovima!
Endalegi ootamatult veetsime pargis mitmeid tunde. Päeva lõpuks olime väsinud, aga õnnelikud.
hüppavad krokodillid
sain ühe õnge otsa
kõik kontrolli all
beebikroks
sisalikuline
natuke räsida saanud papagoi
emu
patsu löömas
sõbrapoisid
No comments:
Post a Comment