Sunday, August 29, 2010
Saturday, August 28, 2010
Üle ootuste
26.08 päeva teine pool sujus eriti kenasti. Meelise sõber Janno võttis meid peale, sõidutas linnamööda, aitas ööbimispaika leida. Käisime poes ja siis sõitsime Meelise klassiõe Katrini juurde, sest kõik backpackerite ööbimiskohad olid kinni. Ühte, mida me nägime, ei läheks isegi siis, kui peale makstaks. Diivan oli katki, poroloonijupid vedelesid maas, igalt poolt tilkus vett ja ujutas. Kolm elupõletajat olelesid diivanil õlled näpus. Kõndisime ka 3 nariga toast mööda. Tuba see nüüd ei olnud, pigem seapesa, hullem veel. Elupõletajad juhatasid meid teisele korrusele, seal ilmus uksele üks matsutava suuga hiinaverd noormees, kes ei saanud meid ka kuidagi aidata, „kahjuks“ olid ka seal kõik voodikohad võetud.
Sõitsime Katrini ja Urmase juurde. Nende majas elab veel üks kohalik mees Dan, kelle jutust me väga midagi aru ei saa. Võtab aega selle aktsendiga harjumine veel. Maja on nelja toaga, meie saime omale vaba möbleerimata toa madratsiga. See on luksus kui arvestada teisi võimalusi või siis võimaluste puudust. Maja aias elavad veel kaks suurt toredat koera.
Aias kasvavad palmid, bambused ja kõik muudsugused troopilised puud ja põõsad. Meelise suureks rõõmuks on Danil 2006a 450ne Yamaha krossitsikkel ja rada on majast 2 km kaugusel. Katil ja Urmasel endal on äge suur jeep. Danil pidi veel üks räme 6-liitrine loom olema, V8, aga seda me pole veel näinud.
Õues võib kohata igasuguseid loomi. Siiani populaarseimad on olnud sisalikud ja gekod. Kohe esimesel õhtul oli meil toas suur ämblik, katusel elab opossum ja öösel võis näha ja peopesasuurst prussakat. Meie siis aga magasime. Öösiti akent lahti hoides võib kuulda igasuguseid džunglihelisid, nagu oleks botaanikaaias. Suurt konna nägime ka. Meelis hakkas teda lähedalt pildistama, aga pärast tuli välja, et see on mürgine.
Puude otsas istuvad lihtsalt papagoid, värvilised ja vähem värvilisemad. Kõigile teistele on see nii tavaline, aga meie vahime nagu kaks lolli taevasse. Nad on ilmselt nagu Eestis kajakad, kisavad hirmsasti.
27.08
Üles ärkasime 3.00, sest uni läks ära. Paar tundi olime üleval ja tõusime alles 1 päeval. Sai suurem väsimus ära magatud. Siis võtsime ette pikema 45 min-se rännaku linna. Ilma mütsiteta oli see päris ränk. Käisime Mäkis netis ja õhtul käisime Darwin Festivalil. Tagasi koju ja õhtul vaatasime Kati ja Urmase reisipilte. Aastaga on nad ikka palju näinud ja teinud. Siis tegi Kati pannkooke ja Meelis Urmasega jõid õlle. Uni tuli jälle varakult. Magama saime poole ühest ja tõusime pool kaksteist.
28.08
Täna sõitsid Kati ja Urmas Kakadu Rahvusparki nädalavahetuseks, maja jäi meie päralt. Dan tuleb pärastlõunal. Meelis loodab temaga jutule saada, et krossikaga perutada. 45C-se päikese käes ei ole see vist kõige lihtsam.
Siin on asi nii, et õues päikese käes on sooja 40+ kraadi ja toas vaid 18 kraadi. Toas on külm ja sooja saamiseks peab õue minema, vastupidiselt Eestile.
Õhtu poole plaanime natuke aeda koristada ja koertega mängida. Esmaspäeval võtab Janno meil peale ja läheme Darwinisse, teeme kõik vajalikud asjad ära nagu TFN, mobiilinumber, pangakonto ja viisakleebis. Võib-olla midagi veel. Kui hästi läheb, saame esimestele tööintervjuudele.
Täna ostsin lühikesed püksid ka 50kr-ga, mütse ostsime ka, aga ei leidnud hästi sobivaid. Nädalavahetusel on pangad ja muud tähtsad asjapulgad kinni ja ei saa asju ajada. Tutvume oludega ja esmaspäeval läheb korralikuks andmiseks.
Sõitsime Katrini ja Urmase juurde. Nende majas elab veel üks kohalik mees Dan, kelle jutust me väga midagi aru ei saa. Võtab aega selle aktsendiga harjumine veel. Maja on nelja toaga, meie saime omale vaba möbleerimata toa madratsiga. See on luksus kui arvestada teisi võimalusi või siis võimaluste puudust. Maja aias elavad veel kaks suurt toredat koera.
Aias kasvavad palmid, bambused ja kõik muudsugused troopilised puud ja põõsad. Meelise suureks rõõmuks on Danil 2006a 450ne Yamaha krossitsikkel ja rada on majast 2 km kaugusel. Katil ja Urmasel endal on äge suur jeep. Danil pidi veel üks räme 6-liitrine loom olema, V8, aga seda me pole veel näinud.
Õues võib kohata igasuguseid loomi. Siiani populaarseimad on olnud sisalikud ja gekod. Kohe esimesel õhtul oli meil toas suur ämblik, katusel elab opossum ja öösel võis näha ja peopesasuurst prussakat. Meie siis aga magasime. Öösiti akent lahti hoides võib kuulda igasuguseid džunglihelisid, nagu oleks botaanikaaias. Suurt konna nägime ka. Meelis hakkas teda lähedalt pildistama, aga pärast tuli välja, et see on mürgine.
Puude otsas istuvad lihtsalt papagoid, värvilised ja vähem värvilisemad. Kõigile teistele on see nii tavaline, aga meie vahime nagu kaks lolli taevasse. Nad on ilmselt nagu Eestis kajakad, kisavad hirmsasti.
27.08
Üles ärkasime 3.00, sest uni läks ära. Paar tundi olime üleval ja tõusime alles 1 päeval. Sai suurem väsimus ära magatud. Siis võtsime ette pikema 45 min-se rännaku linna. Ilma mütsiteta oli see päris ränk. Käisime Mäkis netis ja õhtul käisime Darwin Festivalil. Tagasi koju ja õhtul vaatasime Kati ja Urmase reisipilte. Aastaga on nad ikka palju näinud ja teinud. Siis tegi Kati pannkooke ja Meelis Urmasega jõid õlle. Uni tuli jälle varakult. Magama saime poole ühest ja tõusime pool kaksteist.
28.08
Täna sõitsid Kati ja Urmas Kakadu Rahvusparki nädalavahetuseks, maja jäi meie päralt. Dan tuleb pärastlõunal. Meelis loodab temaga jutule saada, et krossikaga perutada. 45C-se päikese käes ei ole see vist kõige lihtsam.
Siin on asi nii, et õues päikese käes on sooja 40+ kraadi ja toas vaid 18 kraadi. Toas on külm ja sooja saamiseks peab õue minema, vastupidiselt Eestile.
Õhtu poole plaanime natuke aeda koristada ja koertega mängida. Esmaspäeval võtab Janno meil peale ja läheme Darwinisse, teeme kõik vajalikud asjad ära nagu TFN, mobiilinumber, pangakonto ja viisakleebis. Võib-olla midagi veel. Kui hästi läheb, saame esimestele tööintervjuudele.
Täna ostsin lühikesed püksid ka 50kr-ga, mütse ostsime ka, aga ei leidnud hästi sobivaid. Nädalavahetusel on pangad ja muud tähtsad asjapulgad kinni ja ei saa asju ajada. Tutvume oludega ja esmaspäeval läheb korralikuks andmiseks.
Thursday, August 26, 2010
Lennujaamad
25.08
Bangkokis ärkasime varakult, 5 paiku, et õigeaegselt lennujaama jõuda. Kuna olime päeval mitu tundi juba maganud, ei tahtnud uni kuidagi tulla. Öösel saime 2-3 tundi und. Hommikul oli loomulikult jälle passipaanika, st me ei leidnud jälle passe üles. Tuli välja, et need olid koti salataskus, väga kaval.
Passid üles leitud, võisime teele asuda. Takso saime lihtsalt, jälle mingi hull juht, kihutas nii mis kole, kõhus hakkas sellest rallist küll korralikult keerama. Lennujaama jõudsime see-eest eriti vara. Seal sõimegi sushit. Lennu ajal süüa ei pakutud – pettumus. Singapuris oli 8h aega järgmise lennuni.
Aega kulutasime mõistlikult, tegime palmidega pilte ja jalutasime pargi moodi kohas. Otsisime ikka öömaju, aga ei midagi. Mõtlesime kõhud täis süüa, aga palju ei raatsinud kulutada. See oli viga. Suhteliselt soodsas kohas tellisime omaarust nuudliroad, korralikud praed, nagu pildil näha oli, kuid tegelikult olid need hoopis supid. Neid polnud süüa kuidagi võimalik. Me nõustusime, et ei annaks sellist toitu koerale ka. Üle 2 ampsu süüa ei suutnud, täielik solk ikkagi, juba see kaamlihais, mis toidust tuli, oli lämmatav. Lasime kiirelt jalga ja võtsime järgmiselt lennujaamatänavalt paar sushit ja Snickersi ning õhtusöök oligi söödud.
Kuuetunnise lennu ajal Singapurist Darwinisse ei saanud samuti süüa. Lennukis tutvusime toreda Austraalia naisega, kes muidu šokolaadi ei söö, aga Kalevi kommid maitsesid talle küll.
Kohale jõudes pidi täitma küsimustiku, kus pidi märkima, kas tood sisse ravimeid ja toitu. Ma märkisin, et herbidest tehtud ravimeid ei too ja toitu on ainult komme. Sest tegelikult hästi ei lubata taimseid ravimeid ega pulbritoite. Ei tahtnud riskida, et neist ilma jään. Käed nii värisesid, aga vahele ei võetud. :)
Siia jõudsime natuke enne kolme öösel. Polnud mõtet kusagilt öömaja otsima minna, sest odavates kohtades pärast 12 enam check-ini teha ei saa. Infost soovitati kohta, mis oleks 900kr öö maksnud, aga 7 tunniks on see väga palju, isegi ööpäeva eest ei maksaks nii palju. Lisaks oleks läinud veel takso raha. Otsustasime lennujaamas ööbida. Kõik diivanid olid juba ööbijaid-ootajaid täis, niisiis heitsime vaibale, võtsime magamiskoti alla ja pleedi, mille AirBerlinist saime, peale. Õhtusöögiks sõime ühe Corny. Uni ei tahtnud tulla, aga kokkuvõttes saime vist isegi 3h magada.
26.08
Üles ärgates polnud jällegi aimu, mida edasi teha, netti ligipääs puudus, ei saanud odavaid peatumiskohti otsida. Meelise telefon ka ikka ei tööta. Telefon on lennurežiimi peal ja seda ei saa kuidagi ära võtta, ei saa helistada, ei midagi. Seega on meil ainult üks telefon, Meelise kaart peamiselt sees. Kohe, kui Mell enda kaardi sisse pani, tuli sõnum, mis oli juba 15h tagasi saadetud. See oli Meelise sõber, kes meile auto üle andma pidi. Vahepeal saime ühendust ka Melli vana klassiõega, kes soostus meid enda juurde võtma. Ta elab 25km linnast väljas ja see pole parim variant, aga on vähemalt tasuta. Toas, kus me magama peaks, pole mööblit.
Jalutasime lennujaamas ringi ja otsisime söögikohti. Lennujaam on palju väiksem kui Tallinna oma. Leidsime vaid 100kr-seid võileibu, millest loobusime. Läksime välja Mäkki otsima, aga tuli välja, et see on liiga kaugel. Tulime tagasi ja tegime pakisuppi kraaniveega.
Vahepeal tuli välja, et Meelise sõber saab meid selle autoga, mille endale saama pidime, peale võtta ja linna viia. Me ei tea, kas me autot endale päris tahaks, sest siis peab jälle bensiini pärast muretsema. Töötades oleks lihtsam. Seda me veel arutame. Loodetavastu näitab ta meile linna ja annab nippe edaspidiseks, ehk isegi töösoovitusi või viib linnast välja Meelise klassiõe juurde. Jääme ootama ja lootma.
Pilte lisan hiljem.
Bangkokis ärkasime varakult, 5 paiku, et õigeaegselt lennujaama jõuda. Kuna olime päeval mitu tundi juba maganud, ei tahtnud uni kuidagi tulla. Öösel saime 2-3 tundi und. Hommikul oli loomulikult jälle passipaanika, st me ei leidnud jälle passe üles. Tuli välja, et need olid koti salataskus, väga kaval.
Passid üles leitud, võisime teele asuda. Takso saime lihtsalt, jälle mingi hull juht, kihutas nii mis kole, kõhus hakkas sellest rallist küll korralikult keerama. Lennujaama jõudsime see-eest eriti vara. Seal sõimegi sushit. Lennu ajal süüa ei pakutud – pettumus. Singapuris oli 8h aega järgmise lennuni.
Aega kulutasime mõistlikult, tegime palmidega pilte ja jalutasime pargi moodi kohas. Otsisime ikka öömaju, aga ei midagi. Mõtlesime kõhud täis süüa, aga palju ei raatsinud kulutada. See oli viga. Suhteliselt soodsas kohas tellisime omaarust nuudliroad, korralikud praed, nagu pildil näha oli, kuid tegelikult olid need hoopis supid. Neid polnud süüa kuidagi võimalik. Me nõustusime, et ei annaks sellist toitu koerale ka. Üle 2 ampsu süüa ei suutnud, täielik solk ikkagi, juba see kaamlihais, mis toidust tuli, oli lämmatav. Lasime kiirelt jalga ja võtsime järgmiselt lennujaamatänavalt paar sushit ja Snickersi ning õhtusöök oligi söödud.
Kuuetunnise lennu ajal Singapurist Darwinisse ei saanud samuti süüa. Lennukis tutvusime toreda Austraalia naisega, kes muidu šokolaadi ei söö, aga Kalevi kommid maitsesid talle küll.
Kohale jõudes pidi täitma küsimustiku, kus pidi märkima, kas tood sisse ravimeid ja toitu. Ma märkisin, et herbidest tehtud ravimeid ei too ja toitu on ainult komme. Sest tegelikult hästi ei lubata taimseid ravimeid ega pulbritoite. Ei tahtnud riskida, et neist ilma jään. Käed nii värisesid, aga vahele ei võetud. :)
Siia jõudsime natuke enne kolme öösel. Polnud mõtet kusagilt öömaja otsima minna, sest odavates kohtades pärast 12 enam check-ini teha ei saa. Infost soovitati kohta, mis oleks 900kr öö maksnud, aga 7 tunniks on see väga palju, isegi ööpäeva eest ei maksaks nii palju. Lisaks oleks läinud veel takso raha. Otsustasime lennujaamas ööbida. Kõik diivanid olid juba ööbijaid-ootajaid täis, niisiis heitsime vaibale, võtsime magamiskoti alla ja pleedi, mille AirBerlinist saime, peale. Õhtusöögiks sõime ühe Corny. Uni ei tahtnud tulla, aga kokkuvõttes saime vist isegi 3h magada.
26.08
Üles ärgates polnud jällegi aimu, mida edasi teha, netti ligipääs puudus, ei saanud odavaid peatumiskohti otsida. Meelise telefon ka ikka ei tööta. Telefon on lennurežiimi peal ja seda ei saa kuidagi ära võtta, ei saa helistada, ei midagi. Seega on meil ainult üks telefon, Meelise kaart peamiselt sees. Kohe, kui Mell enda kaardi sisse pani, tuli sõnum, mis oli juba 15h tagasi saadetud. See oli Meelise sõber, kes meile auto üle andma pidi. Vahepeal saime ühendust ka Melli vana klassiõega, kes soostus meid enda juurde võtma. Ta elab 25km linnast väljas ja see pole parim variant, aga on vähemalt tasuta. Toas, kus me magama peaks, pole mööblit.
Jalutasime lennujaamas ringi ja otsisime söögikohti. Lennujaam on palju väiksem kui Tallinna oma. Leidsime vaid 100kr-seid võileibu, millest loobusime. Läksime välja Mäkki otsima, aga tuli välja, et see on liiga kaugel. Tulime tagasi ja tegime pakisuppi kraaniveega.
Vahepeal tuli välja, et Meelise sõber saab meid selle autoga, mille endale saama pidime, peale võtta ja linna viia. Me ei tea, kas me autot endale päris tahaks, sest siis peab jälle bensiini pärast muretsema. Töötades oleks lihtsam. Seda me veel arutame. Loodetavastu näitab ta meile linna ja annab nippe edaspidiseks, ehk isegi töösoovitusi või viib linnast välja Meelise klassiõe juurde. Jääme ootama ja lootma.
Pilte lisan hiljem.
Wednesday, August 25, 2010
Bangkok
24.08
Lend Bangkokki polnudki üldse hull, kaks korda sai süüa, vahetpidamata pakuti jooke ja enne uinumist sai klaasikese Bailystki. Aga üks uskumatu asi oli küll. Öösel, kui pime oleks pidanud olema, sõitsime suurest välgupilvest mööda. Pilv oli suuremgi kui nägemisulatus aknast välja. Terve taevas oli välgusähvatustest kogu aeg valge, sekundis oli mitu välku. Mõtlesin, kas nüüd ongi kõik. Aga ei, hiljem sõitsime sellest pilvest läbi ka. Magada saime umbes 3 tundi, selle aja jooksul jõudis Meelis vähemalt 40 erinevat magamisasendit proovida, kuni Jääaeg telekast algas. Lennuk sõitis u 12 340m kõrgusel kiirusega 963km/h, külmakraade 58C(õues siis ikka), kolme teki all jäime ellu.
Bangkoki lennujaama jõudes pidime viisad tegema. Taotlusvormi peale vaadates ehmusin, sest seal oli märgitud, et viisatasu on 1000THB. Tegelikult seda ikkagi maksma ei pidanud. Kui tunniajane taotluste täitmine ja järjekordades seismine viisa saamiseks tehtud sai, kiirustasime kohe pagasilindi juurde. Kohale jõudes avastasime, et olid alles veel 7 matkaranitsat, mida valvas terve rügement väikseid kohalikke asjaajajaid. Olime väga tänulikud. Siis jagasime Meelisega kotid võrdselt: käsipagas mulle ja suured matkakotid Meelisele.
Läksime transporti öömajja otsima. Lennujaama uksest välja astudes saime tunda seda kurikuulsat lämbet soojamaaõhku. Meelise jaoks oli see õhuahmimapanevalt lämbe(pagasi raskuse pärast ilmselt), aga mul polnud hullu, kuigi see oli mu esimene kord Euroopa keskpaigast kaugemal käia. Nägin ära ka esimese palmi, sinna otsa ronida veel ei jõudnud, sest see oli nii kaugel, aga plaan on.
Taksobuss sõitis ühesuunalisel kiirtee moodi rajal. See tee on vaiade peale ehitatud ja selle all elavad inimesed, kes ei jaksa endale isegi papitükki peavarjuks muretseda. Slummides elavad ikkagi pappkatusega uberikes kohalikud. Ilusad ja uhked majad on koledate ja räämas majadega vaheldumisi. Tundub, et kõik ehitavad maju, aga keegi nende hooldamisega ei tegele. Seega isegi suuremad ja korralikumad kortermajad või büroohooned lekivad ja roostetavad jms. Majad on halli värvi augukestega pesad, mis meenutavad mulle liivahiirte kodusid.
Kõikidel majadel ja autodel ja kõigel on konditsioneer. Majade küljes väljaspool on neid ühe maja peale kindlasti kümme. Meie ööbimiskohas oli konditsiooneeridest nii jahe, et külm oli isegi.
Autod sõidavad seal, kus on lubatud 40 – 80km/h tavaliselt sujuvalt 120 – 140ga. Peamised teed on nn kiirteed, mis on kõik ühesuunalised. Linnasisene liiklus tavateedel on samuti peamiselt ühesuunaline. Ridu vahetatakse nii kuidas juhtub ja see on ime, et ma siiani ühtki avariid näinud pole.
Mõnda „troopilist“ looma olen juba ka näinud: kärbest ja tuvi. Öösel võis ka sisalikke silmata ja koeri ja kasse, kes tänavanurkadel konutasid. Ühte koera ründas rott. Nüüd nägin esimese roti ka ära.
Pärast öömajja jõudmist tegime linnale tiiru peale TukiTukidega. Need on õhulised sõiduvahendid, mis viivad kõikjale ja millega sõitmise eest peab maksma 20THB ehk 8kr. Meie saime kaks TukiTukit ühe hinnaga ja kurnasime juhte tunde.
Sööki soovitati osta tänavatelt, aga hügieeninõudeid siinmaal väga ei tunta. Mõned letid nägid välja nagu kompostihunnikud. Teised rändurid julgesid kohe maha istuda ja sööma asuda, aga meie käisime enne ikka mitu tänavat läbi. Algul piirdusime vaid jäätise ja arbuusiga, siis aga isu tõusis. Võtsime julguse kokku ja sõime nuudleid kanaga – polnudki kõige hullem, paar bambusevart saime ka kauba peale. Kõrvale jõime õlle Chang. Täiesti maitsev ja sarnane Eestis müüdavatele.
Meie külalistemaja tuba oli täiesti korralik. Suur voodi, diivan, telekas, wc-vannituba. Ainult pliit puudus. Koridori laest tilkus aeg-ajalt mulle mingit löga pähe, vett äkki.
Jalg ei valuta enam, peaaegu normaalselt saan juba käia.
Meelis võeti järjekordselt pagasikontrollis vahele ja paluti kott avada. Ta oli sellega juba arvestanud, sest seda on tal tihti juhtunud(kahtlane reisija vist) ja seetõttu ennetasime seda ja läksime varem kohale. Lennujaamas avanes võimalus ka esimene Aasia sushi süüa, valmis sai 6tk ühe minutiga ja oli keelt alla viiv. Loomulikult paar boksi edasi oli sama asi poole hinnaga.
Lend Bangkokki polnudki üldse hull, kaks korda sai süüa, vahetpidamata pakuti jooke ja enne uinumist sai klaasikese Bailystki. Aga üks uskumatu asi oli küll. Öösel, kui pime oleks pidanud olema, sõitsime suurest välgupilvest mööda. Pilv oli suuremgi kui nägemisulatus aknast välja. Terve taevas oli välgusähvatustest kogu aeg valge, sekundis oli mitu välku. Mõtlesin, kas nüüd ongi kõik. Aga ei, hiljem sõitsime sellest pilvest läbi ka. Magada saime umbes 3 tundi, selle aja jooksul jõudis Meelis vähemalt 40 erinevat magamisasendit proovida, kuni Jääaeg telekast algas. Lennuk sõitis u 12 340m kõrgusel kiirusega 963km/h, külmakraade 58C(õues siis ikka), kolme teki all jäime ellu.
Bangkoki lennujaama jõudes pidime viisad tegema. Taotlusvormi peale vaadates ehmusin, sest seal oli märgitud, et viisatasu on 1000THB. Tegelikult seda ikkagi maksma ei pidanud. Kui tunniajane taotluste täitmine ja järjekordades seismine viisa saamiseks tehtud sai, kiirustasime kohe pagasilindi juurde. Kohale jõudes avastasime, et olid alles veel 7 matkaranitsat, mida valvas terve rügement väikseid kohalikke asjaajajaid. Olime väga tänulikud. Siis jagasime Meelisega kotid võrdselt: käsipagas mulle ja suured matkakotid Meelisele.
Läksime transporti öömajja otsima. Lennujaama uksest välja astudes saime tunda seda kurikuulsat lämbet soojamaaõhku. Meelise jaoks oli see õhuahmimapanevalt lämbe(pagasi raskuse pärast ilmselt), aga mul polnud hullu, kuigi see oli mu esimene kord Euroopa keskpaigast kaugemal käia. Nägin ära ka esimese palmi, sinna otsa ronida veel ei jõudnud, sest see oli nii kaugel, aga plaan on.
Taksobuss sõitis ühesuunalisel kiirtee moodi rajal. See tee on vaiade peale ehitatud ja selle all elavad inimesed, kes ei jaksa endale isegi papitükki peavarjuks muretseda. Slummides elavad ikkagi pappkatusega uberikes kohalikud. Ilusad ja uhked majad on koledate ja räämas majadega vaheldumisi. Tundub, et kõik ehitavad maju, aga keegi nende hooldamisega ei tegele. Seega isegi suuremad ja korralikumad kortermajad või büroohooned lekivad ja roostetavad jms. Majad on halli värvi augukestega pesad, mis meenutavad mulle liivahiirte kodusid.
Kõikidel majadel ja autodel ja kõigel on konditsioneer. Majade küljes väljaspool on neid ühe maja peale kindlasti kümme. Meie ööbimiskohas oli konditsiooneeridest nii jahe, et külm oli isegi.
Autod sõidavad seal, kus on lubatud 40 – 80km/h tavaliselt sujuvalt 120 – 140ga. Peamised teed on nn kiirteed, mis on kõik ühesuunalised. Linnasisene liiklus tavateedel on samuti peamiselt ühesuunaline. Ridu vahetatakse nii kuidas juhtub ja see on ime, et ma siiani ühtki avariid näinud pole.
Mõnda „troopilist“ looma olen juba ka näinud: kärbest ja tuvi. Öösel võis ka sisalikke silmata ja koeri ja kasse, kes tänavanurkadel konutasid. Ühte koera ründas rott. Nüüd nägin esimese roti ka ära.
Pärast öömajja jõudmist tegime linnale tiiru peale TukiTukidega. Need on õhulised sõiduvahendid, mis viivad kõikjale ja millega sõitmise eest peab maksma 20THB ehk 8kr. Meie saime kaks TukiTukit ühe hinnaga ja kurnasime juhte tunde.
Sööki soovitati osta tänavatelt, aga hügieeninõudeid siinmaal väga ei tunta. Mõned letid nägid välja nagu kompostihunnikud. Teised rändurid julgesid kohe maha istuda ja sööma asuda, aga meie käisime enne ikka mitu tänavat läbi. Algul piirdusime vaid jäätise ja arbuusiga, siis aga isu tõusis. Võtsime julguse kokku ja sõime nuudleid kanaga – polnudki kõige hullem, paar bambusevart saime ka kauba peale. Kõrvale jõime õlle Chang. Täiesti maitsev ja sarnane Eestis müüdavatele.
Meie külalistemaja tuba oli täiesti korralik. Suur voodi, diivan, telekas, wc-vannituba. Ainult pliit puudus. Koridori laest tilkus aeg-ajalt mulle mingit löga pähe, vett äkki.
Jalg ei valuta enam, peaaegu normaalselt saan juba käia.
Meelis võeti järjekordselt pagasikontrollis vahele ja paluti kott avada. Ta oli sellega juba arvestanud, sest seda on tal tihti juhtunud(kahtlane reisija vist) ja seetõttu ennetasime seda ja läksime varem kohale. Lennujaamas avanes võimalus ka esimene Aasia sushi süüa, valmis sai 6tk ühe minutiga ja oli keelt alla viiv. Loomulikult paar boksi edasi oli sama asi poole hinnaga.
Teekond algab
23.08
Blogi tegemise mõte tuli eelkõige sellest, et ma kipun läbielatut tihti unustama, selle kirjapanek võimaldab mul hiljem kõik uuesti läbi lugeda ja ka kogetut meelde tuletada. Sõbrad ka käisid peale, et ikka oleks koht, kus tegemistel-toimetustel silma peal hoida.
Praegu istume Meelise ja tema 5 sõbraga Berliinis, Tegeli lennujaamas ja ootame eesolevat lendu, milleni on veel aega kolm tundi.
Kogu asi algas äkkideest mitu aega tagasi. Oli unistus minna soojale maale, või siiski pigem suusoojaks öeldud lause, mis kujunes kinnisideeks. Algne mõte oli minna Balile, sest Meelise sõbranna oli sealses hotellis tööl – tundus lihtne, lähme sinna ja pappi tuleb . Tegelikult aga Bali nii hea mõte ei olnudki. Seal on selline värk, et alla 25-aastastele väga tööd ei pakuta ja mõte sellest, et mina peaks päevad otsa toas passima ja Meelis üksi tööd rabama, ei tulnud kõne allagi. Uurisime järgmisi variante. Nüüd oli sooviks minna inglise keelt emakeelena kõnelevate inimeste maale. Inglismaa – liiga külm, Ameerika – liiga suur, Hawaii – minu unistuste saarestik, kuid tööd oleks raske saada. Aga Austraalia? See tundus hea mõte olevat. Inglise keel riigikeel, palju eestlasi juba selle tee ette võtnud, lihtsad hooajatööd hõlpsalt kätte – super! Siis tuli välja, et Meelisel olid sõbrad seal juba kohapeal, kes lubasid igati aidata ja kutsusid meid rõõmuga sinna. Sihtkohariik paigas, panime Meelise krossika müüki. Stardiraha käes. Linnaks valisime Darwini, Austraalia põhjapoolseima ja kuumima linna just sellepärast, et seal Mellikese sõbrad olidki.
Esmalt käisime Austraaliateemalisel noorteseminaril, kust saime kasulikku infot, tegime viisa, mille saab väga lihtsalt ja lühikese ajaga teha neti teel, kui vaid 2600.- tagataskus leidub. Järgmiseks muretsesime piletid. Austraaliasse peaksime jõudma nelja lennusõiduga. Kava on selline:
23.08 Tallinn-Berliin 12.00-13.50(1,5h), lennuk väljus pooletunnise hilinemisega
järgmist lendu ootame 4h
23.08 Berliin-Bangkok 18.05-9.35(10h), praegu ootamegi seda lendu
24.08 hommikupoole on saabumine Bangkokki, veedame päeva ja öö seal, näis, kus täpsemalt
kahe lennu vahe on 10min vähem kui ööpäev
25.08 Bangkok-Singapur 9.25-12.40(3,5h)
Darwinisse peame lendu ootama 8h
25.08 Singapur-Darwin 20.25-2.35(6h)
Darwi nisse jõuame kohale 26.08 kell 2.35. Jälle on küsimus, kuhu edasi. Loodame mõnes hostelis või backpackeris ööpooliku veeta ja end lennuväsimusest ja ajavahest välja puhata nii palju kui võimalik.
Siiani oleme tulutult püüdnud otsida öömaja, mille eest poleks vaja maksta kogu varandust, kõige odavam variant on 500kr öö. Couchsurfing.org on selline sait, kus inimesed pakuvad ränduritele öömaja. Ma olen mitmeid sooviavaldusi saatnud, kuid siiani pole keegi soostunud meile peavarju pakkuma. Püüame aga edasi, ei lase tujul langeda ega end heidutada lasta. Õnneks võttis Meelis mulle magamiskoti kaasa, nii et kui peavarjuta peaks jääma, on minul kuivemapoolne küljealune omast käest võtta . Aga ma jagan seda hea meelega.
Hea uudis on veel ka see, et Antti, meie reisikaaslane, viibis eelmise aasta Austraalias ja jättis sinna maikuust ühe maasturi. Tema ja ka kõigi teiste reisiteekond on pikem ja rohkem maadmööda ning nad jõuavad Austraaliasse alles 9. septembril. Selle ajani lubas ta meitel lahkesti seda kasutada. Häda pärast saaks ka seal ööbida, ma usun.
Kilosid on meil seljas päris vähevõitu, mul u 17 + 7 kg ehk siis 24kg peaks korraga kaasas tassima, Meelisel 15 + 7 kg ehk 22kg. Mul on päris keeruline sellist kaadervärki kaasas kanda, Meelis ütles isegi, et võib minu suure koti enda peale võtta, kui ma tema väikest kotti tassiks. Kaks väikest on kukepea selle 24kg asemel. Ehk siis uued andmed: Meelisel kilosid kanda 32 ja minul 14. Natuke häbi hakkab. Aga eks me saa hakkama. Mehed ei nuta.
Blogi tegemise mõte tuli eelkõige sellest, et ma kipun läbielatut tihti unustama, selle kirjapanek võimaldab mul hiljem kõik uuesti läbi lugeda ja ka kogetut meelde tuletada. Sõbrad ka käisid peale, et ikka oleks koht, kus tegemistel-toimetustel silma peal hoida.
Praegu istume Meelise ja tema 5 sõbraga Berliinis, Tegeli lennujaamas ja ootame eesolevat lendu, milleni on veel aega kolm tundi.
Kogu asi algas äkkideest mitu aega tagasi. Oli unistus minna soojale maale, või siiski pigem suusoojaks öeldud lause, mis kujunes kinnisideeks. Algne mõte oli minna Balile, sest Meelise sõbranna oli sealses hotellis tööl – tundus lihtne, lähme sinna ja pappi tuleb . Tegelikult aga Bali nii hea mõte ei olnudki. Seal on selline värk, et alla 25-aastastele väga tööd ei pakuta ja mõte sellest, et mina peaks päevad otsa toas passima ja Meelis üksi tööd rabama, ei tulnud kõne allagi. Uurisime järgmisi variante. Nüüd oli sooviks minna inglise keelt emakeelena kõnelevate inimeste maale. Inglismaa – liiga külm, Ameerika – liiga suur, Hawaii – minu unistuste saarestik, kuid tööd oleks raske saada. Aga Austraalia? See tundus hea mõte olevat. Inglise keel riigikeel, palju eestlasi juba selle tee ette võtnud, lihtsad hooajatööd hõlpsalt kätte – super! Siis tuli välja, et Meelisel olid sõbrad seal juba kohapeal, kes lubasid igati aidata ja kutsusid meid rõõmuga sinna. Sihtkohariik paigas, panime Meelise krossika müüki. Stardiraha käes. Linnaks valisime Darwini, Austraalia põhjapoolseima ja kuumima linna just sellepärast, et seal Mellikese sõbrad olidki.
Esmalt käisime Austraaliateemalisel noorteseminaril, kust saime kasulikku infot, tegime viisa, mille saab väga lihtsalt ja lühikese ajaga teha neti teel, kui vaid 2600.- tagataskus leidub. Järgmiseks muretsesime piletid. Austraaliasse peaksime jõudma nelja lennusõiduga. Kava on selline:
23.08 Tallinn-Berliin 12.00-13.50(1,5h), lennuk väljus pooletunnise hilinemisega
järgmist lendu ootame 4h
23.08 Berliin-Bangkok 18.05-9.35(10h), praegu ootamegi seda lendu
24.08 hommikupoole on saabumine Bangkokki, veedame päeva ja öö seal, näis, kus täpsemalt
kahe lennu vahe on 10min vähem kui ööpäev
25.08 Bangkok-Singapur 9.25-12.40(3,5h)
Darwinisse peame lendu ootama 8h
25.08 Singapur-Darwin 20.25-2.35(6h)
Darwi nisse jõuame kohale 26.08 kell 2.35. Jälle on küsimus, kuhu edasi. Loodame mõnes hostelis või backpackeris ööpooliku veeta ja end lennuväsimusest ja ajavahest välja puhata nii palju kui võimalik.
Siiani oleme tulutult püüdnud otsida öömaja, mille eest poleks vaja maksta kogu varandust, kõige odavam variant on 500kr öö. Couchsurfing.org on selline sait, kus inimesed pakuvad ränduritele öömaja. Ma olen mitmeid sooviavaldusi saatnud, kuid siiani pole keegi soostunud meile peavarju pakkuma. Püüame aga edasi, ei lase tujul langeda ega end heidutada lasta. Õnneks võttis Meelis mulle magamiskoti kaasa, nii et kui peavarjuta peaks jääma, on minul kuivemapoolne küljealune omast käest võtta . Aga ma jagan seda hea meelega.
Hea uudis on veel ka see, et Antti, meie reisikaaslane, viibis eelmise aasta Austraalias ja jättis sinna maikuust ühe maasturi. Tema ja ka kõigi teiste reisiteekond on pikem ja rohkem maadmööda ning nad jõuavad Austraaliasse alles 9. septembril. Selle ajani lubas ta meitel lahkesti seda kasutada. Häda pärast saaks ka seal ööbida, ma usun.
Kilosid on meil seljas päris vähevõitu, mul u 17 + 7 kg ehk siis 24kg peaks korraga kaasas tassima, Meelisel 15 + 7 kg ehk 22kg. Mul on päris keeruline sellist kaadervärki kaasas kanda, Meelis ütles isegi, et võib minu suure koti enda peale võtta, kui ma tema väikest kotti tassiks. Kaks väikest on kukepea selle 24kg asemel. Ehk siis uued andmed: Meelisel kilosid kanda 32 ja minul 14. Natuke häbi hakkab. Aga eks me saa hakkama. Mehed ei nuta.
Subscribe to:
Posts (Atom)