Viimased päevad Tokios?

Kolmanda päeva hommikul oli mõte minna juba varakult, nii 6-7 ajal, Tsukiji kalaturule, mis on üks kuulsaimatest Jaapanis. Seal toimub juba varasest hommikust alates kaladega hulgi kauplemine, tuunikala oksjonid ja natuke hiljem avatakse market ka neile, kes 100kg või rohkem korraga osta ei soovi. See ei tähenda muidugi, et uudistamas ei või varem käia. Just tuunikala oksjonit tahtsimegi vaatama minna, kuid kuna see on pealtvaatajatele etteregistreerimisega, siis ei hakanud nii vara end kohale vedama ja läksime hoopis 9 paiku, kui olid juba ka tavainimestele mõeldud boksid avatud.

Palju oli söögikohti, kus äsjapüütud kalast valmistati toite, palju lette, kus müüdi söögitarvikuid nagu kvaliteetnoad, ilusad taldrikud, sushitarvikud. Täitsa huvitav oli sellistsorti marketil ringi vaadata. Ostsime endale ilusad sushipulgad, natuke söögikraami ja üht-teist pisikest veel, sest seljakotid palju ei mahuta ja kui isegi mahutaksid, siis raskeks läheks ikka, sest tegelikult mina ei jaksa enda suurt matkakotti tõsta. See oli umbes 19-20 kilo. Ja kui mina ei jõua seda tõsta, siis kes seda tõstma peab? Mell. Ja kes tõstab Melli 19 kilost kotti? Ikka Mell. Ning mina ukerdan kahe 8-kilose kotiga. :)

Vahepeal uus sushi ring ja siis suundusime Tokio rahvarohkeimasse linnaossa. Käisime pilvelõhkujaid vaatamas, meelelahutuse linnaosas, elektrilinnas, kus on palju värvilisi ja vilkuvaid reklaame, ja ka kõige tihedama jalakäijate liikumisega ristmikul. Vaatepilt oli päris vägev ja ise sellise massi sees olla kaa. Sain lõpuks ka Forever21 käia, kus just olid ka allahindlused, jehuu. Kuid jällegi oli mõttes kogu aeg koti kaal, seega said vaid vähesed asjad soetatud. Meelis leidis ka kesklinnas ühe toakese, millesse oli ehitatud ronimissein, suur oli kiusatus tal sinna jääda, kuid läksime siiski edasi. Jällegi kõndisime väga-väga palju. Pimedaks läks väga kiiresti ja pärast kerget õhtusööki suundusime tagasi hotelli.

Jaapanlased on teada-tuntud korraarmastajad ja reegleid nad üldjuhul ei riku. Nätse ega suitsukonisid maha ei visata, tänava peal on näha, et kui keegi läheneb mitmeavalisele prügikastile, kus erinevat sorti prügi käib erinevasse kohta, sorteerib ta oma prügi isegi siis ära, kui see tal kilekotis juba segamini on. Ümbruskond on igatahes väga puhas, ka metroo-ronge puhastatakse igas lõpp-peatuses, rääkimata nende enesehooldamisest.

Viimasel päeval sõime loomulikult palju-palju sushit, mis oli lihtsalt niii hea, et väga hea. :P Seda jään kindlasti igatsema. Tegelikult Eestis Zebra restoranis on ka täitsa hea sushi, aga kallivõitu. Pakkisime asjad ja käisime veel linna peal vaatamas, mida kaasa osta. Ostsime mõlemad omale pidžaamapüksid, sarnased nagu meile hotellist pakuti, kuivatatud mereelukaid ja veel üht-teist.

Lennujaama jõudsime parajalt vara. Kui hakkasime chek-in-i tegema, siis küsiti meilt edasilennupiletite broneeringule lisaks veel Austraalia viisasid. Meelisele trükiti pilet valmis, kuid mulle öeldi, et minu passi numbriga ei leidu ühtki viisat ja ilma viisata edasi minna ei saa. Aga ma ju olin mõlema viisad ära teinud, ära maksnud, kopsupildi teinud, kinnituse saanud, et makse sooritatud ja kõik korras. Ainuke probleem oli selles, et ma panin eesnime asemele perekonnanime ja vastupidi. Saatsin kirja ja see muudeti õigeks juba kuid varem. Minu pilet trükiti ka esimese hooga ära, aga kätte ei antud. Meelise suur pagas taheti juba ära saata, kuid ta ütles, et minuta ei lähe ta kuhugi. Peast jooksid läbi mõtted, kuidas uuesti viisa teha, kus niikaua Jaapanis olla, kuidas rahadega toime tulla ja kui kaua see kõik võtaks. Päris paha tunne oli küll.

Enam ei tundunud jaapanlaste korraarmastus enam nii tore asi. Esimesel aastal lennujaamades meie Austraalia viisasid ei kontrollitud, kuid Jaapanis küll. Ja mul oli see tehtud!

Varsti räägime, mis edasi sai..