Teine päev Tokios

Teine päev Tokios algas minule juba eriti varakult. Kuna õhtul läksime nii vara magama, siis läks juba viiest uni ära. Mõtlesin siis mullivannimõnusid katsetada. Hästi mõnus, aga ka hästi kuum vesi oli vannis, nii kuum, et silme eest läks mitu korda mustaks, kui liiga kiiresti sealt välja tulin. Pidi tükk aega ootama, enne kui nägemine taastus. :D Võtan kodus ka hästi kuumi vanne, aga no see oli kohe tuline.

Meelis käis juba eelmisel õhtul kohalikega saunas. Neil on huvitav saunas käimise rituaal. Kõigepealt pidi end korralikult puhtaks pesema, mis toimus ka eestlasele ebatavalise sündmusena. Seal oli hästi palju potte ja kausse. Pidi tooli peal istudes end puhtaks pesema, enne ei võinud sauna minna. Algul läks Meelis üksinda sauna, istus seal, vaatas, et polnud leili jaoks mingit kaussi. Õigemini polnudki kerist, kuhu midagi visata. Seal oli mingi soojamüüri moodi asi, aga ega ta väga täpselt ei uurinud ka, ütles, et ega ta ment pole.

Siis tuli sisse üks jaapani mees, kes tahtis kohe selgeks teha, kuidas asjad käivad ning keeras seina peal olevat liivakella, mida Mell varem märganudki polnud, silma järgi tundus olevat 10-minuti kell. Lava peal olid rätikud, kuhu sai lõõgastumiseks pikali heita. Jaapani mees istus alumisel, Mell, va kõvem vend, ülemisel. Aeg läks, kraade oli 110, jaapani mees vaatas kogu aeg ta poole, arvas, et Mell ei pea kaua vastu. Ilmselt ta ei teadnud, et eestlased on saunarahvas. Kui aeg täis sai, tõusis kohalik püsti ja lahkus saunast, Mell jäi sinna. Hiljem välja minnes võttis jaapani mees suurest külmaveevannist külma vett, kallas selle endale peale, kastis väikese rätiku külma vette, istus lamamistoolile ja laotas rätiku üle kesosa, ju siis jahutuseks. Pärast järgnes jälle väga korralik ja põhjalik pesu. Järgmine kord oli Meelisel juba asi selge, kuidas Jaapanis saunas käiakse ja käis saunas juba nagu kohalik – väga lõõgastav.

Metrooga sõit oli juba käpas. Sõitsime tsentrisse (muidugi enne hommikusöögiks sushit söönuna) ja nautisime suurhooneid ja nende vahel olevaid ilusate lillede ja puudega parke, mille tiikides ujusid jaapani koid (kalad) ja kilpkonnad. Päris palju kohalikke veetis seal aega. Kes pidas piknikku, kes oli lõunapausil, osad ka tukastasid. Paistab, et sellises suurlinnas on aeg-ajalt vaja kohta, kus sagimisest puhata ja loodust nautida.

                                 Metrooplaan

Jalutasime Imperial Palace-i pargis, nägime linnas erinevaid kõrghooneid, külastasime Tokyo Towerit.  Sealt vaade oli ikka päris vägev. Nii suurt osa Tokiost oli võimalik korraga näha ja kui linnatänavatel kõndides ei tundunudki linn väga suur, siis torni tipust vaadates oli see küll hiiglaslik, ja majad ikka nii tihedalt! Ilm polnudkahjuks kõige selgem, seega Fuji mäge taamal ei paistnud. Peamisel vaateplatvormil oli sarnane klaasist põrand nagu Tallinna teletorniski, seal seismine võttis kõhedaks küll.  Käisime templeid vaatamas, ühena nende seas ka Zojoji Templit, kus oli palju kivist kootud mütsikestega kujukesi, tuulevurr kõigil ees. Me ei saanudki teada, mis need on ja mida tähendavad, aga neid oli igatahes väga palju. Osadesse templi(aedadesse) saamiseks pidi kõrgetest kivitreppidest üles ronima. Enne templisse sisenemist pidi selle ees oleva vee anuma juures käed ja suu puhtaks pesema.

                                     Vaade Tokyo Towerist

                                              Tee templisse

Vahepeal väike sushipaus ja jalutasime edasi. Sel päeval jalutasime üldse väga-väga palju. Käisime brändi-tänaval, kus olid mitmete disainibrändide poed. Abercrombie & Fitch pood näiteks oli 11-kordne, seest hämar, mängis vali diskomuusika, A&F lõhnaõlilõhn oli tuntav igal sammul, ringi jalutasid poetöötajatest ilusad mehed ja naised. Kogu seinale (11 korrust) treppide juures oli maalitud atleete erinevaid spordialasid harrastamas. Meelis oli Kanadas käies umbes samasugust poe atmosfääri tajunud. Sisse astusime veel Shiseido poodi, kust soetasin hotellis juba lemmikuks saanud šampooni ja palsami. Pole ime, et jaapanlaste juuksed nii ilusad ja säravad on! Hinnad olid muidugi rahakotisõbralikumad kui Eestis.

Tagasi hotelli otsustasime samuti jalutada, sest arvasime, et nii näeme rohkem linna, kuid tee osutus pikemaks ja väsitavamaks kui me oodata oskasime, aga eks kõike haarata püüdes väsibki. Tee pealt leidsime ka 100-jeeni poe (ehk siis 1€ umbes), kust soetasime huvitavaid kuivatatud mereande, ühed olid päris head, mida proovisime, kahjuks ei saanud ainult aru, mis peal kirjas oli, seega ei tea, mida sõime. Välja nägid nagu oleks kalmaarid. Kaheksajalgu pole veel proovinud, ootavad kapis.

                                                      Õhtune kõrvaltänav

Järgmisel hommikul oli plaan minna Tsukiji kalaturule ja maailma kõige inimtihedamale ristmikule.