Esimene päev Tokios

Reis Austraaliasse algas Tallinna lennujaamast, kus jätsime pere ja sõpradega hüvasti, soovisime häid jõule ja head uut aastat ning asusime teele. Esimene peatus oli Moskvas, kus asjaajamine võttis eriti kaua aega. Järgmine lend Tokiosse oli vene lennufirma Aeroflotiga. Mõtlesime, et ei tea, mis see endast kujutab. 

Tegelikult oli lend väga mõnus. Saime kaks korda kolmekäigulise söögi ja karastusjooke-vett-teed nii palju kui hing ihkas. Magada väga ei õnnestunud, sest kõikidel reisijatel oli eesistmes ekraan, millelt sai filme ja sarju vaadata ning mänge mängida. Lennukis on üleüldse suhteliselt raske magada.

                                                                    Aeroflotis

Tokiosse kohale jõudes oli meil välja prindituna plaan, kuidas meie hotelli jõuda. See hõlmas kolme ümberistumist. Ajas segadusse küll. Kohe esimeses peatuses tuldi meile appi ja jõudsime tänu abistavatele jaapanlastele ilusti sihtpunkti. Ilma abita oleks see küll keeruline olnud, kuid järgnevatel päevadel oli metroosüsteem juba selge ja abi enam me ei vajanud.

Hotell, mille me juba Eestist broneerisime, oli kapselhotell. Tavaliselt on sellised magamiskohad mõeldud ainult kas meestele või naistele, olenevalt hotellist, kuid me saime suure kaheinimese “voodikohaga“  kapsli. Tundus mõnus. Seal sees oli ka telekas, raadio, internetijuhe, kell, peegel ja päris suur ruum magamiseks. Ukseks oli bambusruloo.

                                                           hihi, meie pesa :)

Administraator andis meile rätikud ja väga vahvad pidžaamad ning asus kohe näitama ja seletama, mis nende hotellist leida võib. Vannituba oli muidugi väga nunnu minu meelest. Hästi palju peegleid ja Shisheido nahahooldustooteid vabalt kasutada. Veel oli suur mullivann ja loomulikult ka laulev WC.

Lugesin enne Jaapanisse minekut kõige tähtsamaid osi nende kultuurist, millega tuleb ka endal tegemist teha. Näiteks kui siseneda majja (eriti kodudesse), tuleb jalanõud ära võtta ja asetada suunaga õue poole, et pärast lihtne oleks neid jälle jalga panna. Siis saab ukse pealt toasussid, mis tuleb enne WC-sse minekut ukse taha jätta ja WC-s saab omakorda seal kantavad sussid.

Potil on omakorda mitmeid nuppe, mida vajutada saab. Üks variant on, et pott hakkab suliseva vee häält matkima. Meelis vajutas üht teist nuppu, aga ta ei taha sellest lähemalt rääkida. Suhteliselt kindlasti on sisse ehitatud prill-laua soojendus.

Meie esimene päev Tokios möödus suhteliselt uniselt. Tutvusime ümberkaudsete tänavatega ja sõime sushit, mille headust on raske sõnadesse panna. Restorani sisse astudes tervitati meid väga palavalt. Iga töötaja ütles midagi omas keeles ja suhteliselt valjusti, nagu hõigates (muuseas poodides räägitakse ka ühte automaatset jaapanikeelset juttu kassas makstes, olgu ostjaks kohalik või mitte). Inglise keeles vastavad üldiselt küll, kui midagi küsida, või siis vähemalt kehakeeles.

Sushid jõudsid lauda kiiremini kui Eestis menüüd jõuavad, nagu Meelis tabavalt sõnastas. Nautisime head maitsta ja läksime juba kella viiest õhtul magama, sest tundsime, kui väsinud me ikka olime, ajavahe ja magamatus andsid tunda.

Varsti juba teiste päevade ülevaade ;)