Teekond Queenslandi

Teekond Queenslandi algas pühapäeva hommikul kell 7. Reisisime koos 2 Velli paraleelklassivennaga. Trantspordivahenditeks oli  minul ja Vellil väike minibuss ning Ristol ja Raigol sõiduauto Ford Falcon. Tankisime Darwinis sõidukite paagid täis ja sõit võis alata. Meie bussi kutsariks olin mina. Et sõit väga igav ei oleks, hakkasin teepervel vedelevaid surnuid kängurusid lugema. Loobusin, kuna esimese 300km jooksul nägime neid üle 26, see tähendab mina nägin, Velli nägi vist alla 10 neid, kuna tema ei pidanud nii pingsalt teed jälgima. Teel vedeles väga paljude loomade ja lindude korjuseid. Nägime surnuid lehmi, kotkaid, kängurusid, kakaduusid, kõikvõimalikke närilisi. Ka meie saime sellest massilisest tappatalgust osa võtta. Meie saime oma südametunnistusele kirja kakaduu ja veel mingi väikese linnu ja väga suurel hulgal liblikaid, rohutirtse jne. Aga et meie tripist ei jääks mulje nagu me oleks 3156km loomade surnuaias tiirutanud, siis võin öelda, et nägime ka palju ilusaid vaateid, loomi ja linde(ka meie esimest vabas looduses elavat elusat känguru). Huvitav oli jälgida kuidas sadade kilomeetrite möödudes loodus koguaeg muutus. Oli ka suht meie Eestimaa looduse sarnaseid lõike. Esimese öö veetsime karavanpargis. Meie Velliga magasime bussis ja Raigo ja Risto telgis. Pärast pikka päeva bussiroolis oli hea niisama lõõgastuda ja Raigo kitarrimuusikat nautida. Kuigi toolil istudes tahtsid käed ikka rooliratast hoida.Hommikul alusatasime teekonda kell 6. Teise päeva teisel poolel läksid meie teed Risto ja Raigoga lahku, kuna nemad suundusid Rock Hamptonisse, sellesse linna kus on hetkel 50 aasta suurim üleujutus. Meie suundusime idaranniku suurimasse linna Cairnsisse mis asub idaranniku põhjapool. Idarannikule jõudsime 3ndal päeval. Öömajaks oli meil Cardwellis ookeaniäärne motell. Otsustasime enne uinakut teha ookeani ääres väikese jalutuskäigu, märkasime seal väikeseid poisse kala püüdmas ja äkki sai üks neist haikala kätte. Ma läksin kohe ligi ja küsisin, kas võin pilti teha, aga kõige rohkem ihkas hing seda imelist kala katsuda või isegi käes hoida. Ja kuna igapäev sellist võimalust ette ei tule, siis otsustasingi küsida ja, oh imet, võisin ka seda teha. Üks kohalik poiss andis kõhklevalt kala minu kätte. No kus on alles tugev kala. Lasin ka Velli pai teha. Küsisin poisilt, kuhu ma ta panen, ta ütles, et lase vette tagasi. See tuli minule ja Vellile üllatusena, et nad ta vabaks lasevad ja ei kiusagi, kuna see sellises eas suht tavaline nähtus, =)ei tublid poisid.

 Käisime ka Austraalia pikimat, 268m ühe joana langevat koske vaatamas. Keerasime maanteelt kõrvale ja sõitsime 49km koseni. Selle lühikesel kõrvalepõikel pidime üle sõitma üleujutatud maanteejupist. Üks  kohalik mees käis jalgupidi sealt läbi ja keeras oma autoga otsa ringi kuna ta ei julgenud proovida.  Meie otsustasime proovida peale seda, kui nägime, et vesi ei olnud väga sügav, aga tal oli palju madalam auto ka, kui meil. Kõik läks õnneks. Sõitsime 15km käänulisel teel väga järsku mäge mööda üles.  Kosk  asus  540m üle merepinna. Nägime mingit eriskummalis metssiga ja ülisuurt liblikat, kilpkonni, aga meie suureks pettumuseks me seda väga- väga pikka koske ei näinud, kuna peaegu kogu vaadet kattis paks pilvekiht. Sellest kosest pole meil vist mõtet pilti siia üles panna. =)) See pilt näeb välja selline, kui võtad tühja valge A4 paberi ja vaatad seda. Õnneks märkasime, et seal on ka võimalik teha jalutuskäik vihmametsas.T äitsa tore oli, välja arvatud see, et poolel teel hakkas vihma sadama. 100km põige tehtud, sõitsime edasi. Teel külastasime erinevaid kauneid randu ja teisi vaatamisväärsusi. Ja kasutasime ka võimalust juua tasuta kohvi, mis oli mõeldud juhile, aga ilma ei jäänud keegi, kes ilusti küsis. Cairnsisse jõudes olime väga rõõmsad, et meie bussikene nii ilusti vastu pidas ja trotsides tugevaid külgtuuli, väga tihedaid vihmahooge ja 3156km tripi meid ikkagi turvaliselt kohale toimetas. Pärast 2 veedetud nädalat selles ilusas linnas oli veitsa kurb sealt lahkuda, kuna tutvusime toredate inimestega ja võtsime kenasti seal jõulud, uue aasta vastu.  Uus aasta tuli väikese üllatusega, et ilutulestik oli ainult ühes kohas ja linna poolt, vastupidiselt Eestile, kus iga firma, eraisik, ärimees, linnavalitsus või kes iganes täristavad, käristavad ja paugutavad nii palju kui rahakott kannatab. Linnast lahkumise põhjus oli töö, mille me leidsime tänu tööotsimisagentuurile. Loomulikult pidime me maksma, et tööle saada. Töökohaks oli meil laimifarm Cairnsist 60-70km eemal Mareeba nimelise väikelinna lähedal. Mina korjan laime ja Velli pakkib neid.Töö teevad keeruliseks laimipuu okkad, mis lõhuvad käsi. Tööagenturist soovitati meil pikad pluusid panna. Need pluusid me ostsime kohalikult kirbuturult, et enda riideid ei peaks lõhkuma. Seal puude vahel kohtab kõikvõimalike roomavaid ja lendavaid sitikaid ja satikaid. Ja neid on päris igat mõõtu. Raske on tööd teha ka väga kuuma ilmaga päikese käes, et varjus olla, pead minema põõsasse kus on jälle need vastikud sitikad ja ämblikud. =) Kosutavat vihma pole mõtet oodata, kuna vihmaga ei tohi laime korjata, kuna viljad lähevad plekiliseks ja vihm tähendab ka ühtlasi tööpäeva lõppu või pikka pausi, mis meile meeldib, kuna see sisaldab pererahva poolt tasuta kohvi, teed, küpsiseid-saiakesi jne.

Kollektiiv on meil kirju. Farmi pererahvas on pärit itaaliast. Velli töötab itaallase, prantslase ja šotimaalasega, mina töötan sakslaste, prantslaste ja ühe USAst Teksase osariigist pärit poisiga. Täna saime teada, et homne päev on vaba, sest 3 suuremat teed, mis viivad Sidneysse, Melbournei, on üleujutatud ja kaupa kohale toimetada pole võimalik ja sellepärast jääb ka meie töö seisma, kuna ette pole mõtet laime korjata.Vaba päeva plaanime veeta kõik koos ilusa kose ääres. Rahvusparki jõudes olid seal 2 politseiautot ja veel mingid tegelased, kes ei lubanud edasi minna, kuna park oli suletud. Öeldi, et seal sai üks saksamaa tüdruk surma ja ta laipa pole veel leitud, aga tulge homme tagasi, siis saab jälle ujuda. Ei, aitäh.