Nüüd räägiks autosõidust valel pool. Alguses oli kõik väga põnev nagu telekamängus. Hiljem, kui ära olime harjunud, oli kõik tavaline ja loogiline. Palju nalja pakkusid turvavöö pealepanek, kui hakkasin teiseltpoolt rihma otsima, ja see, kuidas käigukangi haarata püüdes käega vastu ust lõin. Üritasime kojameestega suunda näidata. Algul tundub kõik keeruline ja hirmus, kuid tegelikult pole seal midagi hirmsat.
Üks teema, mis palju peavalu tekitab, on asjaajamised. Siin käib kõik väga aeglaselt. Kui pangaarvet tahad avada, pead palju kordi pangas käima ja postiga oma pangakaarti ootama ning kui oled selle kätte saanud, pead veel oma pin koodi ootama. See käes, pead kõik need telefoni teel aktiveerima. Kui soovid oma arvelt raha kanda eesti arvele, tuleb kõigepealt mingile numbrile helistada ja siis uuesti panka minna ja seal seisavad ees kamp kohalikke ülisõbralikke tellereid. Me läksime Velli läpakaga sealt abi küsima ja teller, kes päevast-päeva arvuti taga istub, ei leidnud sülearvutil enterit üles ja palus meilt abi, üles-alla liikumise nooli ka ei suutnud leida. Veider, mis? Eesti panka raha saatmiseks peab ka väga kaua aega varuma ja palju asju ära tegema. Teenustasu on kõigest 350krooni ringi.
No comments:
Post a Comment