Nädalalõpp

Eile õhtul oli üks naljakas lugu. Võtsime bensiini, maksime ära ja kui Meelis autot käivitada proovis, hakkas kapoti alt tossu tulema. Õnneks sai ta ruttu kapoti lahti ja suuremat kahju ja põlengut ei tekkinud. Väga õnnetu oleks bensiinijaamas lahtise tulega autot põletada. Mina rooli ja Mellike lükkas auto parkimisplatsile. Lähemal ülevaatusel selgus, et sellega enam kuhugi ei sõida. Üks maandusjuhe vist oli plastmassist kesta enda ümbert täiesti ära põletanud. Korraks lõi veel katkine juhe särtsu ja siis kogusime asjad kokku ning asusime koduteele, jättes auto pargituna bensiinijaama, sest taevas paistis tormi lubavat. Koju jõudnud, tuli vahva elektrimees Urmas lahkelt appi ja pärast pisikest nokitsemist võis autoga jälle sõita. Nüüd peab autole ikkagi uue jupi ostma, aga suurt hullu sellest pole.

Eile saime ka kuulsas KFC kiirtoidurestoranis söödud. Mõned toidupalad olid päris maitsvad, kuid lemmikuks on siiski McDonalds. Kohalikest kiirtoidukohtadest oleme veel proovinud Subwayd, äraproovimist ootavad Hungry Jacks ja veel nii mõnedki. Peamiselt valmistame toidu ikkagi ise kodus ja rämpstoitu väga ei söö. Kokaoskused on hakanud avalduma meil mõlemal. Meelis ütleb ikka, et ma olen kokaoskuse emalt pärinud. Siiani me seda ei teadnud, sest ma polnud varem proovinud. :)

Päeval käisime marketil, kus müüakse riidekraami ja toit küpsetatakse või valmistatakse muudmoodi kohapeal. Pärast seda käisime Darwin Waterfrontis ujumas ja sai pisut päevitatudki, esimene jume tuleb juba peale. 15-minutilise päevitamisega tõmbasid õlad ja nina korralikult punaseks.

Õhtupoole seadsime sammud Darwini vanglamuuseumisse, aga kuna me seda üles ei leidnud, läksime hoopis Darwini sõjaväemuuseumisse. Tagasiminnes avastasime, et olime sellest lihtsalt mööda sõitnud.  Militaarmuuseumis olid mitmed väljapanekud teise maailmasõja aegsetest relvadest, tankidest, sõiduvahenditest, riietusest, varjendeist ja muust. Vaatasime ja ühe lühifilmi, mis rääkis Darwini pommitamisest ja vastuhakust.

Praegu aga tuli jäätiseauto, teisel päeval räägin eelmise nädalavahetuse seiklustest krokodillipargis, Alexandri järvest, mereäärekülastusest ja kutsikate sünnist. See ya!

Mindil Marketi parklas

Darwin Waterfronti ees ujumas ja esimest korda ka päevitamas

Torm on tulemas

Vaade ujumiskohale

Sõjaväemuuseumis

Uue sõbraga muuseumi sisehoovis

Krokodillipüügipuur

Ostsin uue raamatu vaid viie taalaga

Nüüd räägiks autosõidust valel pool

       Nüüd räägiks autosõidust valel pool. Alguses oli kõik väga põnev nagu telekamängus. Hiljem, kui  ära olime harjunud, oli kõik tavaline ja loogiline. Palju nalja pakkusid turvavöö pealepanek,  kui hakkasin teiseltpoolt rihma otsima, ja see, kuidas käigukangi haarata püüdes käega vastu ust lõin. Üritasime kojameestega suunda  näidata. Algul tundub kõik keeruline ja hirmus, kuid tegelikult pole seal midagi hirmsat.

       Üks teema, mis palju peavalu tekitab, on asjaajamised. Siin käib kõik väga aeglaselt. Kui pangaarvet tahad avada, pead palju kordi pangas käima ja postiga oma pangakaarti ootama ning kui oled selle kätte saanud, pead veel oma pin koodi ootama. See käes, pead kõik need telefoni teel aktiveerima. Kui soovid oma arvelt raha kanda eesti arvele, tuleb kõigepealt mingile numbrile helistada ja siis uuesti panka minna ja seal seisavad ees kamp kohalikke ülisõbralikke tellereid. Me läksime Velli läpakaga sealt abi küsima ja teller, kes päevast-päeva arvuti taga istub, ei leidnud sülearvutil enterit üles ja palus meilt abi, üles-alla liikumise nooli ka ei suutnud leida. Veider, mis? Eesti panka raha saatmiseks peab ka väga kaua aega varuma ja palju asju ära tegema. Teenustasu on kõigest 350krooni ringi.

Seajaht

Nüüd on ka metssea jahil käidud. Siin käib see kõik hoopis teist oodi. Ei olda relvadega kusagil kõrgel onnis, vaid Austraalias jahitakse sigu koerte ja nugadega. Koerad võtavad jäljed üles, hakkavad siga jälitama ja kui nad ta leiavad, üritavad nad siga maha murda. Koertel on kaitsevestid, et siga koerte kõri kallale ei saaks. Koerad hoiavad metssiga kinni, kuni peremees kohale jõuab, sõralise tagajalgadest haarab ja ta küllili heidab, et ta noaga parematele jahimaadele saata.

       Minu ja majakaaslase Dani jaht algas sellega, et määrisime end paksu sääsetõrjevahendi kihiga kokku, kuna sääski metsas väga-väga palju. Siis panime pikad riided selga ja võtsime taskulambid. Joogivesi ja noad ning muu vajalik autosse, koerad autokasti ja seiklus võis alata. Tegime peatuse bensiinijaamas,  et energiajooki osta, kuna kell oli juba pool 12 ja teadsime, et tuleb pikk-pikk öö. Pärast pikka sõitu lõppes tee ja edasi läks pisike metsarada, mida mööda me paar kilomeetrit veel sõitsime. Panime koertele ja endale külge valguspulgad, et üksteist pimedas näeksime. Kuna emane koer on õnnistatud olekus, ei olnud ta nii aktiivne kui isane. Kui koerad kastist välja lasime, võttis isane kohe mingi jälje üles. Ei lasknud tal veel vabalt joosta, kuna pidime suure lambi ühendama seljakotis oleva aku külge. See lamp valgustas tõesti hästi: kohe oli pimedas toimuvast hea ülevaade. Lasime koerad lahti ja järgnesime nendele. Selline tagaajamistrall kestis väga mitu tundi ja palju-palju kilomeetreid. Poole sellest ajast sadas väga tugevalt vihma. Hea, et ma kommipaki kaasa võtsin. Selle kallasin taskusse ümber, et fotoka ja telefoni paki sisse vihma eest varju pista. Saadsin Vellile kiire smsi ja lülitasin telefoni välja. Kommid sulasid loomulikult taskus ära=))). Siga meil tabada ei õnnestunud, kuigi koer võttis päris mitmel korral väga närviliselt mingi lõhna üles, kuid selle hiljem kaotas. Nägime küll sigade jälgi ja Dan ütles, et siin neid liigub väga palju, kuna ookean oli suht kõrval meil ja neil polnud kuhugile põgeneda, oli see jahiks väga sobilik koht. Selle öö jooksul õnnestus mul näha väga palju suuri ämblikke ja putukaid, dingot, 2 suurt kotkast, suuri konni ja muid tegelasi. Auto juurde jõudes oli kell märkamatult 03.30 tiksunud. Suureks kurvastuseks oli auto kumm täiesti tühi. Pärast mitu tundi tulutuid paranduskatseid õnnestus meil kumm parandada kruviga, mis me kummi katkise koha sisse keerasime. See pidas vaevalt kilomeetri vastu, kuna tee oli väga auklik ja kivine. Ei tahtnud velje peal ka edasi sõita. Mõtlesime, et magame hommikuni autos ja siis vaatame, mis saab. Riided olid märjad, auto sääski täis ja oli väga palav. Magasime vahelduva eduga 2,5 tundi, kuna kauem polnud see võimalik. Hommikul otsustas Dan, et sõidame tühja kummiga aeglaselt koju. Tee peal tuli vastu väga palju jahimehi koerte ja atvdega. Ühed uhkemad kui teised. Koju sõitsime jalakäija kiirusega päris mitu tundi. Mul oli põnev, sest hea oli jälgida nii aeglase sõidu ajal looduses toimuvat, nägin toredaid linde ja väikeseid loomi. Koju jõudes polnud me kannatused veel läbi, kuna toa võtit polnud kummalgi kaasas. Pidin kahjuks Velli üles äratama, et tuppa pääseksime. Ta oli väga rõõmus mind elusa ja tervena nähes, pidin ainult paariks tunniks minema, aga see seiklus kujunes oodatust pikemaks.

metsaelanik

koerad suplemas

parandustööd

võitlusülikonnas

Tööst ja putukatest

Eile oli tööl grillimine. Ühe pausi ajal sõime grillvorste ja tegime nalja. Tavaline pooletunnine paus venis tunniajaseks. Hiljem tegime korvpallivõistluse, mille võitja pidi saama 10-dollarise bensiinijaama kinkekaardi. Mina viskasin kõik viis vabaviset suure kaarega korvist mööda, ühe neist viskasin neegrile lagipähe. Põrkas hästi. Võitis sakslane Guntard, kes meid pärast linna viis. Me oleme nüüd kolmekesi suured sõbrad, aga eriti suured sõbrad on nad Meelisega kahekesi. Ükski tööpäev ei möödu vimpkasid viskamata. Küll lõikab keegi teise kasti alt katki, nii et kõik kruvid sealt siis kasti tõstmisel välja pudenevad või tehakse väikesed norimisi ja trikke.  Tööpäeva lõppedes pakkus ülemus meile õlle nagu iga reede puhul. :)

Praegu töötab meid seal ainult viis: 29-aastane Guntard, Meelis ja mina, aafriklased Alex(28)  ja Joseph(34). Mustad mehed on pärit Sudaanist ja neil on kahe maa passid, Sudaani ja Austraalia. Nad söövad tööl haruharva, sest nad on harjunud sööma oma maa traditsioonilisi toite ja poole tunniga nad neid valmistada ei jõua. Nüüdseks ongi meil kujunenud pigem juturing kui töötuba. Räägime enda koduriikidest ja arutame maailma asju. Alex oskab hästi inglise keelt ja räägib huvitavalt, kuid suuresti aafrika aktsendiga. Kui aga Joseph midagi räägib, ei saa ma midagi aru. Ta ei oska väga inglise keelt ning kui midagi räägibki, siis ta kõnedefekt ei lase jutust aru saada. Õhkkond on üldiselt väga meeldiv.

Ma ei oleks kunagi arvanud, et ma putukaid karta võiks, aga siinset mardikat või hiirt nähes pistan küll kiljuma, endal ka häbi. Kõige hullem on hommikuti vara, sest mina ärkan esimesena kuskil 4-5 paiku ja siis on väljas veel öö. Pimedas julgevad need elukad aga kõige enam ringi siiberdada. Iga päev ikka juhtub, et keegi on lahti unustatud uksest tuppa pääsenud. Hommikul elutuppa minnes olen tihti kohanud hiirt, mardikat, ämblikku või mõnda muud koletist. Jälle kisa lahti ja Meelist äratama. Kõige õudsem on aga see, kui neid meie magamistoas kohtab. Alles ükspäev oli kõvakestaline meie konditsioneeri kinni jäänud ja kui Meelis selle tööle pani, käis kole ragin ja pool mardikast jäi ääre vahele rippuma. Mell arvas, et küllap on surnud, kuid siis tegi loomake hüppe põrandale ja üritas poolikuna ära joosta/roomata. Edasi toimetas Meelis ta õue. Õnneks mina seda ei näinud.

Suuri madusid ja kolekarvaseid ämblikke ega krokodille pole me veel näinud, aga need jõuame koos kängurude ja muude loomadega loodetavasti varsti ära näha.

Siin pilte ka:

Saime uue basseini, Shawn katsetamas

hiir

konditsioneerimardikas, esimene osa

kuivanud maduuss

sakslane teeb nalja

krokodilliga

krokodillijaht