Viimased päevad Tokios?

Kolmanda päeva hommikul oli mõte minna juba varakult, nii 6-7 ajal, Tsukiji kalaturule, mis on üks kuulsaimatest Jaapanis. Seal toimub juba varasest hommikust alates kaladega hulgi kauplemine, tuunikala oksjonid ja natuke hiljem avatakse market ka neile, kes 100kg või rohkem korraga osta ei soovi. See ei tähenda muidugi, et uudistamas ei või varem käia. Just tuunikala oksjonit tahtsimegi vaatama minna, kuid kuna see on pealtvaatajatele etteregistreerimisega, siis ei hakanud nii vara end kohale vedama ja läksime hoopis 9 paiku, kui olid juba ka tavainimestele mõeldud boksid avatud.

Palju oli söögikohti, kus äsjapüütud kalast valmistati toite, palju lette, kus müüdi söögitarvikuid nagu kvaliteetnoad, ilusad taldrikud, sushitarvikud. Täitsa huvitav oli sellistsorti marketil ringi vaadata. Ostsime endale ilusad sushipulgad, natuke söögikraami ja üht-teist pisikest veel, sest seljakotid palju ei mahuta ja kui isegi mahutaksid, siis raskeks läheks ikka, sest tegelikult mina ei jaksa enda suurt matkakotti tõsta. See oli umbes 19-20 kilo. Ja kui mina ei jõua seda tõsta, siis kes seda tõstma peab? Mell. Ja kes tõstab Melli 19 kilost kotti? Ikka Mell. Ning mina ukerdan kahe 8-kilose kotiga. :)

Vahepeal uus sushi ring ja siis suundusime Tokio rahvarohkeimasse linnaossa. Käisime pilvelõhkujaid vaatamas, meelelahutuse linnaosas, elektrilinnas, kus on palju värvilisi ja vilkuvaid reklaame, ja ka kõige tihedama jalakäijate liikumisega ristmikul. Vaatepilt oli päris vägev ja ise sellise massi sees olla kaa. Sain lõpuks ka Forever21 käia, kus just olid ka allahindlused, jehuu. Kuid jällegi oli mõttes kogu aeg koti kaal, seega said vaid vähesed asjad soetatud. Meelis leidis ka kesklinnas ühe toakese, millesse oli ehitatud ronimissein, suur oli kiusatus tal sinna jääda, kuid läksime siiski edasi. Jällegi kõndisime väga-väga palju. Pimedaks läks väga kiiresti ja pärast kerget õhtusööki suundusime tagasi hotelli.

Jaapanlased on teada-tuntud korraarmastajad ja reegleid nad üldjuhul ei riku. Nätse ega suitsukonisid maha ei visata, tänava peal on näha, et kui keegi läheneb mitmeavalisele prügikastile, kus erinevat sorti prügi käib erinevasse kohta, sorteerib ta oma prügi isegi siis ära, kui see tal kilekotis juba segamini on. Ümbruskond on igatahes väga puhas, ka metroo-ronge puhastatakse igas lõpp-peatuses, rääkimata nende enesehooldamisest.

Viimasel päeval sõime loomulikult palju-palju sushit, mis oli lihtsalt niii hea, et väga hea. :P Seda jään kindlasti igatsema. Tegelikult Eestis Zebra restoranis on ka täitsa hea sushi, aga kallivõitu. Pakkisime asjad ja käisime veel linna peal vaatamas, mida kaasa osta. Ostsime mõlemad omale pidžaamapüksid, sarnased nagu meile hotellist pakuti, kuivatatud mereelukaid ja veel üht-teist.

Lennujaama jõudsime parajalt vara. Kui hakkasime chek-in-i tegema, siis küsiti meilt edasilennupiletite broneeringule lisaks veel Austraalia viisasid. Meelisele trükiti pilet valmis, kuid mulle öeldi, et minu passi numbriga ei leidu ühtki viisat ja ilma viisata edasi minna ei saa. Aga ma ju olin mõlema viisad ära teinud, ära maksnud, kopsupildi teinud, kinnituse saanud, et makse sooritatud ja kõik korras. Ainuke probleem oli selles, et ma panin eesnime asemele perekonnanime ja vastupidi. Saatsin kirja ja see muudeti õigeks juba kuid varem. Minu pilet trükiti ka esimese hooga ära, aga kätte ei antud. Meelise suur pagas taheti juba ära saata, kuid ta ütles, et minuta ei lähe ta kuhugi. Peast jooksid läbi mõtted, kuidas uuesti viisa teha, kus niikaua Jaapanis olla, kuidas rahadega toime tulla ja kui kaua see kõik võtaks. Päris paha tunne oli küll.

Enam ei tundunud jaapanlaste korraarmastus enam nii tore asi. Esimesel aastal lennujaamades meie Austraalia viisasid ei kontrollitud, kuid Jaapanis küll. Ja mul oli see tehtud!

Varsti räägime, mis edasi sai..

Videokokkuvõte Tokiost

Hei!

Meisterdasime siin valmis video meie Tokio reisist. Andke teada, kuidas meeldib! :)

Teine päev Tokios

Teine päev Tokios algas minule juba eriti varakult. Kuna õhtul läksime nii vara magama, siis läks juba viiest uni ära. Mõtlesin siis mullivannimõnusid katsetada. Hästi mõnus, aga ka hästi kuum vesi oli vannis, nii kuum, et silme eest läks mitu korda mustaks, kui liiga kiiresti sealt välja tulin. Pidi tükk aega ootama, enne kui nägemine taastus. :D Võtan kodus ka hästi kuumi vanne, aga no see oli kohe tuline.

Meelis käis juba eelmisel õhtul kohalikega saunas. Neil on huvitav saunas käimise rituaal. Kõigepealt pidi end korralikult puhtaks pesema, mis toimus ka eestlasele ebatavalise sündmusena. Seal oli hästi palju potte ja kausse. Pidi tooli peal istudes end puhtaks pesema, enne ei võinud sauna minna. Algul läks Meelis üksinda sauna, istus seal, vaatas, et polnud leili jaoks mingit kaussi. Õigemini polnudki kerist, kuhu midagi visata. Seal oli mingi soojamüüri moodi asi, aga ega ta väga täpselt ei uurinud ka, ütles, et ega ta ment pole.

Siis tuli sisse üks jaapani mees, kes tahtis kohe selgeks teha, kuidas asjad käivad ning keeras seina peal olevat liivakella, mida Mell varem märganudki polnud, silma järgi tundus olevat 10-minuti kell. Lava peal olid rätikud, kuhu sai lõõgastumiseks pikali heita. Jaapani mees istus alumisel, Mell, va kõvem vend, ülemisel. Aeg läks, kraade oli 110, jaapani mees vaatas kogu aeg ta poole, arvas, et Mell ei pea kaua vastu. Ilmselt ta ei teadnud, et eestlased on saunarahvas. Kui aeg täis sai, tõusis kohalik püsti ja lahkus saunast, Mell jäi sinna. Hiljem välja minnes võttis jaapani mees suurest külmaveevannist külma vett, kallas selle endale peale, kastis väikese rätiku külma vette, istus lamamistoolile ja laotas rätiku üle kesosa, ju siis jahutuseks. Pärast järgnes jälle väga korralik ja põhjalik pesu. Järgmine kord oli Meelisel juba asi selge, kuidas Jaapanis saunas käiakse ja käis saunas juba nagu kohalik – väga lõõgastav.

Metrooga sõit oli juba käpas. Sõitsime tsentrisse (muidugi enne hommikusöögiks sushit söönuna) ja nautisime suurhooneid ja nende vahel olevaid ilusate lillede ja puudega parke, mille tiikides ujusid jaapani koid (kalad) ja kilpkonnad. Päris palju kohalikke veetis seal aega. Kes pidas piknikku, kes oli lõunapausil, osad ka tukastasid. Paistab, et sellises suurlinnas on aeg-ajalt vaja kohta, kus sagimisest puhata ja loodust nautida.

                                 Metrooplaan

Jalutasime Imperial Palace-i pargis, nägime linnas erinevaid kõrghooneid, külastasime Tokyo Towerit.  Sealt vaade oli ikka päris vägev. Nii suurt osa Tokiost oli võimalik korraga näha ja kui linnatänavatel kõndides ei tundunudki linn väga suur, siis torni tipust vaadates oli see küll hiiglaslik, ja majad ikka nii tihedalt! Ilm polnudkahjuks kõige selgem, seega Fuji mäge taamal ei paistnud. Peamisel vaateplatvormil oli sarnane klaasist põrand nagu Tallinna teletorniski, seal seismine võttis kõhedaks küll.  Käisime templeid vaatamas, ühena nende seas ka Zojoji Templit, kus oli palju kivist kootud mütsikestega kujukesi, tuulevurr kõigil ees. Me ei saanudki teada, mis need on ja mida tähendavad, aga neid oli igatahes väga palju. Osadesse templi(aedadesse) saamiseks pidi kõrgetest kivitreppidest üles ronima. Enne templisse sisenemist pidi selle ees oleva vee anuma juures käed ja suu puhtaks pesema.

                                     Vaade Tokyo Towerist

                                              Tee templisse

Vahepeal väike sushipaus ja jalutasime edasi. Sel päeval jalutasime üldse väga-väga palju. Käisime brändi-tänaval, kus olid mitmete disainibrändide poed. Abercrombie & Fitch pood näiteks oli 11-kordne, seest hämar, mängis vali diskomuusika, A&F lõhnaõlilõhn oli tuntav igal sammul, ringi jalutasid poetöötajatest ilusad mehed ja naised. Kogu seinale (11 korrust) treppide juures oli maalitud atleete erinevaid spordialasid harrastamas. Meelis oli Kanadas käies umbes samasugust poe atmosfääri tajunud. Sisse astusime veel Shiseido poodi, kust soetasin hotellis juba lemmikuks saanud šampooni ja palsami. Pole ime, et jaapanlaste juuksed nii ilusad ja säravad on! Hinnad olid muidugi rahakotisõbralikumad kui Eestis.

Tagasi hotelli otsustasime samuti jalutada, sest arvasime, et nii näeme rohkem linna, kuid tee osutus pikemaks ja väsitavamaks kui me oodata oskasime, aga eks kõike haarata püüdes väsibki. Tee pealt leidsime ka 100-jeeni poe (ehk siis 1€ umbes), kust soetasime huvitavaid kuivatatud mereande, ühed olid päris head, mida proovisime, kahjuks ei saanud ainult aru, mis peal kirjas oli, seega ei tea, mida sõime. Välja nägid nagu oleks kalmaarid. Kaheksajalgu pole veel proovinud, ootavad kapis.

                                                      Õhtune kõrvaltänav

Järgmisel hommikul oli plaan minna Tsukiji kalaturule ja maailma kõige inimtihedamale ristmikule.

Esimene päev Tokios

Reis Austraaliasse algas Tallinna lennujaamast, kus jätsime pere ja sõpradega hüvasti, soovisime häid jõule ja head uut aastat ning asusime teele. Esimene peatus oli Moskvas, kus asjaajamine võttis eriti kaua aega. Järgmine lend Tokiosse oli vene lennufirma Aeroflotiga. Mõtlesime, et ei tea, mis see endast kujutab. 

Tegelikult oli lend väga mõnus. Saime kaks korda kolmekäigulise söögi ja karastusjooke-vett-teed nii palju kui hing ihkas. Magada väga ei õnnestunud, sest kõikidel reisijatel oli eesistmes ekraan, millelt sai filme ja sarju vaadata ning mänge mängida. Lennukis on üleüldse suhteliselt raske magada.

                                                                    Aeroflotis

Tokiosse kohale jõudes oli meil välja prindituna plaan, kuidas meie hotelli jõuda. See hõlmas kolme ümberistumist. Ajas segadusse küll. Kohe esimeses peatuses tuldi meile appi ja jõudsime tänu abistavatele jaapanlastele ilusti sihtpunkti. Ilma abita oleks see küll keeruline olnud, kuid järgnevatel päevadel oli metroosüsteem juba selge ja abi enam me ei vajanud.

Hotell, mille me juba Eestist broneerisime, oli kapselhotell. Tavaliselt on sellised magamiskohad mõeldud ainult kas meestele või naistele, olenevalt hotellist, kuid me saime suure kaheinimese “voodikohaga“  kapsli. Tundus mõnus. Seal sees oli ka telekas, raadio, internetijuhe, kell, peegel ja päris suur ruum magamiseks. Ukseks oli bambusruloo.

                                                           hihi, meie pesa :)

Administraator andis meile rätikud ja väga vahvad pidžaamad ning asus kohe näitama ja seletama, mis nende hotellist leida võib. Vannituba oli muidugi väga nunnu minu meelest. Hästi palju peegleid ja Shisheido nahahooldustooteid vabalt kasutada. Veel oli suur mullivann ja loomulikult ka laulev WC.

Lugesin enne Jaapanisse minekut kõige tähtsamaid osi nende kultuurist, millega tuleb ka endal tegemist teha. Näiteks kui siseneda majja (eriti kodudesse), tuleb jalanõud ära võtta ja asetada suunaga õue poole, et pärast lihtne oleks neid jälle jalga panna. Siis saab ukse pealt toasussid, mis tuleb enne WC-sse minekut ukse taha jätta ja WC-s saab omakorda seal kantavad sussid.

Potil on omakorda mitmeid nuppe, mida vajutada saab. Üks variant on, et pott hakkab suliseva vee häält matkima. Meelis vajutas üht teist nuppu, aga ta ei taha sellest lähemalt rääkida. Suhteliselt kindlasti on sisse ehitatud prill-laua soojendus.

Meie esimene päev Tokios möödus suhteliselt uniselt. Tutvusime ümberkaudsete tänavatega ja sõime sushit, mille headust on raske sõnadesse panna. Restorani sisse astudes tervitati meid väga palavalt. Iga töötaja ütles midagi omas keeles ja suhteliselt valjusti, nagu hõigates (muuseas poodides räägitakse ka ühte automaatset jaapanikeelset juttu kassas makstes, olgu ostjaks kohalik või mitte). Inglise keeles vastavad üldiselt küll, kui midagi küsida, või siis vähemalt kehakeeles.

Sushid jõudsid lauda kiiremini kui Eestis menüüd jõuavad, nagu Meelis tabavalt sõnastas. Nautisime head maitsta ja läksime juba kella viiest õhtul magama, sest tundsime, kui väsinud me ikka olime, ajavahe ja magamatus andsid tunda.

Varsti juba teiste päevade ülevaade ;)

Netijama

Hei-hei! Nett on siin backpackeris väga aeglane ja katkendlik, seega midagi postitada ei saa, eriti pilte! Facebookis on ka raske käia. Homme lähme jagamismaja vaatama, kus on kiire nett  sees ja siis mäkki netti. Seal saab siia blogisse postitada, pilte ei julge lubada..

Safe and sound

Heihei, jõudsime Austraaliasse kohale, oleme elus ja terved. Praegu lähme magama ja hommikul puhanud peaga anname teada, mis siis Tokios toimus, mis värk nende WC-dega on ja kuidas me sealseid kohalikke kirjeldaksime. Pluss siis väikesed lennujaamasekeldused. :)