Detsembripalad

Tööl läks olukord päris vaikseks ja saime mitu vaba päeva järjest. Esimesel vabal päeval lubasime, et magame vähemalt kaheksani. :) Järgmisel otsustasime minna vihmametsamatkale 1300m mäe tippu, mille arvatav kestus oli 6 tundi ja sedatüüpi kogemuste nõutav tase kogenu. Mõeldud-tehtud. Algne tee oli avar. Kaanid hüppasid küll jalgele, kuid meil oli selle tarbeks nipp. Nimelt piserdasime jalanõudele ja pükstele soolvett. See mõjus, kuid mitte sajaprotsendiliselt. Mäest üles läks raskelt, kuid saime hakkama. Pärast kahte tundi lootsime juba tippu jõuda, kuid siis alles läks raskeks! Ma ei tea, kes üldse arvas, et see matkarada olla võiks, tundus rohkem rägastikuna. Pidime end puuoksi mööda ja kivisid-kände pidi mäest üles vedama. Enne tippu jõudmist olime juba füüsiliselt ja psühholoogiliselt nii väsinud, et ei jõudnud ära oodata, millal see läbi saaks ja vandusin, et ei kunagi enam! Jaaaa.. siis jõudsime me tippu! Milline vaade! Hingemattev! Turistilõksudes selliseid vaateid ei näe, neid kohti teavad vaid kohalikud ja tippu jõudmiseks tuleb ka vaeva näha. Idee sinna minekuks saime ülemuselt.

Ühel detsembrikuu päeval teatati meile, et laupäev on meie viimane tööpäev – pärast seda võtab allfirma töötajad üle. Selle jaoks oli vaja uuesti kandideerida ja jamamist palju. Otsustasime, et pakime kotid ja asume teele. Enne uurisime maad ja olid tõenäolised töökohad ka olemas. Mida veel soovida!

Enne tulema hakkamist juhtus pentsik pala. Meelis käis Cairnsis olles iga nädal mägironimistrennis. Trenniväliselt käis mitu korda nädalas veel ronimisseina peal treenimas. Ühel korral, kui ta seal harjutas, tuli sinna ka mees, kes vahel treeningul käib. Nad hakkasid rääkima ja Meelis õpetas talle tehnikat ja näitas erinevaid ronimisradasid. Siis küsis Michael, mida Mell esmaspäeval teha plaanib. Kuna tööd enam polnud ja muid plaane polnud ka tehtud, siis pakkus mees, et miks mitte minna tema jahiga merele seilama ja snorgeldama. Lubas, et pakub ka süüa ja ostab kõigile sobivad kalipsod ja snorgeldamisvarustuse. Ja seda kõike loomulikult tasuta! Seda seepärast, et ta enda lapsed olid veel liiga väikesed, et teda seilamisel abistada ja selles pidime me tal abiks olema. Pole probleemi! Ta viis tihti inimesi merele, nii oma jahiga kui ka laevadega, millel ta töötas, seega tundus värk turvaline.

Alustasime hommikul kella kuuest, tagasi olime üheksast. Selle aja jooksul saime palju erinevaid ilmaolusid tunda. Oli tund aega tormi ja kreeni, põletavat päikest ja ka vihmasabinat. Snorgeldasime kahes kohas: ühes oli rohkem kalu, teises koralle. Nägime isegi kilpkonna, mis eelmisel snorgeldamiskorral nägemata jäi. Mõnus oli seilata-snorgeldada ja jäime päevaga väga rahule.

Selle kirjutasin juba detsembris, aga polnud võimalust postitada! Oleme kohas nimega Dingo ja netiga pole kiita, seekord ei saa pilte ka lisada. Varsti jälle!