Vana

Mõtlesime, et enne uue aasta algust peaks ikka vana aasta asjad korda ajama ja ka blogisse postituse tegema. Leidsime arvutist ühe poolelioleva jutu, mida polnud veel siia lisanud. Enne, kui tuleb põhjalikum postitus, lisan veel nii umbes kuu aega tagasi kirjutatud jutu, mis räägib esimesest Austraalia klubis käimisest(mis huvitaval kombel on ikkagi jäänud nii esimeseks kui ka viimaseks).

Üleelmine nädal lõppes kurva alatooniga, sest meie uus sõber Gundi lahkus töölt ja asus mööda idarannikut alla Sidney poole sõitma, et teha ära sukeldumisload ja näha selle maa kõige ilusamat rannikut. See oli kindel viga, sest nii ei saanudki ta näha seda, et meile toodi päev pärast tema lahkumist uhiuued kruvialused. Oh seda lusti ja lillepidu! Kus on nüüd alles rõõm viiesaja auguga kruvireste täita. Huvitavamaks muutis päevad ka see, et meile tulid kaks uut töötajat. Mingit koolitust ilmselgelt selle töö jaoks läbima ei pea, seega süsteem saab selgeks töö käigus. Päris naljakas on vaadata, kuidas uued töötajad Brad ja Colin totraid vigu teevad. Kujutan ette, kuidas algul meie üle naerdi. Meie otsesed neegerülemused on nende peale juba päris kurjad, sest pool tööd peab kogu aeg üle tegema.

Nädalalõpp oli aga väga meeldiv, sest esimest korda siin veedetud aja jooksul seadsime sammud linna poole mõttega, et võib-olla läheme ka klubisse. Esimest korda sai ka rohkem kui kaks õlle õhtu jooksul joodud. Meelisel muidugi mitte, sest tema oli kaineks autojuhiks. Õhtu algul istusime backpackeri hotellitoas ja vahetasime merelt tulnutega muljeid. Seekord olidki kõik pidulised need, kes Paspaley’s töötavad. Väga tähtsaks infoks saime teada, et ühelt laevalt lasti lahti köögiabiline-koristaja. Seega neljast köögiabilise kohast peaks nüüd üks vaba olema, lõpuks! Loodetavasti teeb Dean, pärlilaevadele töötajate värbaja, meie nädala rõõmsaks ja teatab, et koht on minu. Meie seltskonnas oli ka üks kohalik neiu, Argo ja Meelise(mitte minu Meelis) uus sõbranna, kellel on tutvuseid igal pool.

Üks hetk koputas hosteli manager uksele ja ütles, et nüüd peavad kõik minema ja selle hosteli uksed pole enam toasolijatele avatud. Imestusega ei saanud me aru, mis toimub. Manager ütles, et ta tunneb koridoris kanepi haisu ja süüdistas selles just meie tuba. Loomulikult polnud meie süüdlased. Hiljem leidis ta õiged patuoinad ja vabandas meie ees.

Mõne aja pärast otsustasime linnapeale minna.

Istusime McDonaldsi ees ja ootasime veel üht inimest. Seal hakkas üks aborigeen meile karjuma, et tahab kahte dollarit. Me keerasime selle naljaks ja siis ta solvus. Algul viskas meid joogitopsiga ja hiljem eemalt juba kividega. Õnneks väga palju pihta ei saanud.

Siis istusime pubis, kust varsti liikusime edasi baari, kuhu saime tasuta sisse, sest Chellel olid tutvused sees. Enne sisenemist pidime laskma oma dokumendist koopia teha ja samasugune veebikaamera nagu oli olnud Tai lennujaamas tegi meist pildi.  Päris ootamatu. Baaris mängis rokk/kantrimuusika ja ka joogid saime tasuta jälle tänu Chellele. Mõnda aega seal olnud, tuli mõte klubisse edasi minna, sest tahaks näha Austraalia põhjaterritooriumi suurimat ööklubi Discoveryt ka seestpoolt. Mõeldud-tehtud. Üksäkki avanes uks ja olimegi klubis, jälle tasuta. Joogid voolasid, muusika mängis. Teine Meelis rääkis Chellele, et olin Eestis olles klubides tantsimisega tegelenud ja äkki annaks siin ka midagi korraldada. Natuke aega hiljem ütles neiu mulle, et järgmisel nädalal saan proovipäevale või siiski prooviõhtule tegelikult. Tutvused-tutvused. Eks näis, mis saab ja kas saab.

Laupäevak algas Parap Village Marketile minekuga, kus Meelis on juba kuu aega järjest igal laupäeval käinud, sest seal müüdavad plätud on just täpselt need, mida hing ihaldab. Kahjuks pole aga kunagi piisavalt suurt numbrit olnud. Nii ka sel nädalal. Lootust on, et tuleval nädalal jõuab kaup uue omanikuni. Need on erilised plätud, sest need on tehtud siinsest rekkarongist, Roadtrainist. Täpsemalt selle kummidest. Seega on loodussäästlik ja kena korraga. Marketil proovisime ära kohaliku Ossi krõpsu ja asusime Fannie Bay Gaoli vanglamuuseumit külastama. Seal oli keskmise ja range režiimiga vanglahooned, naistele ja lastele veel eraldi hooned. Luksust seal küll polnud. Keskmise režiimiga hoones olid seinad puurist ja plekist. Plekiga polnud aga kaetud maja alumist äärt, seega ma kujutan ette, millised loomad ja putukad ja roomajad sealt lihtsa vaevaga sisse võisid pääseda. Sel ajal, kui meie seda külastasime, nägime vaid sisalikku. Muud hooned olid ikkagi kiviseintest. Naistel oli isegi aed, mida nad hooldama pidid ja ka kass nimega Tom elas seal.

...

Minu krossisõit Austraalia moodi

Krossimootorrattaga on nii soojal maal nagu Austraalia väga kurnav sõita. Usun, et nii tugeva tervisega mehi väga palju ei ole, kes keset päeva 36kraadise kuumusega suudaks väga kaua sõita. Rääkimata päikese käes sõitmisest. Niitsin 33kraadise kuumusega muru nii umbes 45minutit ja tunne oli sama nagu oleksin teinud midagi väga rasket ja füüsilist nagu näiteks motokross. Sellepärast toimuvad enamik krossivõistlusi just õhtul ja valgustatud rajal. Ka minul on õnnestunud siin rohelisel mandril tsikli selga istuda ja toreda päeva veeta väga-väga mudasel offroadi rajal. Kuna meie majakaaslasel on Yamaha 450-ne krossikas ja ta sellega lahkelt sõita lubas, siis otsustasimegi Urmasega selle ühel ilusal pühapäeval teoks teha.Urmas ja Velli sumpasid mudas  4x4 Toyotaga ja mina tsikliga. See päev oli tõesti väga tore. Kahju oli muidugi sellest, et majakaaslasel pole peale kiivri, prillide ja kinnaste rohkem krossivarustust. Pidin leppima sellega, mis oli. Sellest sõidust saabasteta jääb mu vasakule jalale elu lõpuni mälestuseks arm, kuna tossuga oli raske mudastel  jalaraudadel püsida ja kukkusin sääreluuga jalarauale. Algul oli lihtsalt valus, siis hakkas läbi muda  verd tulema ja valu muutus veelgi tugevamaks=)) Õnneks läks see valu juba järgmises mudamülkas meelest. Pärast sõitu pidin pesema end jões, mille kaldal oli kellegi hukkunu mälestuseks palju lilli ja küünlaid toodud. Veitsa kõhe oli küll. Arvasime, et krokodill sai kellegi kätte. Mind õnneks ei saanud.=) Aga ega ei saanud nii mudasena autosse ka istuda. Kogu selle toreda päeva kõige raskem osa oli see savimuda krossikalt maha saada. Proovisin maja ees voolikuveega pesta, aga mõistsin paari minuti pärast, et see tegevus on kasutu. Lükkasime ratta jälle autokasti ja läksime bensiinijaama. Kuna siinmaal on tanklate kõrval sellised boksid, kus saad ise survepesuriga autosid ja muud kraami pesta.  Pesurežiime oli erinevaid, valisime tavalise pesu. Nendes pesulates on hinnakiri lihtne: 1 AUD oli 1,5minutit ja 2 AUD oli 3 minutit. Tundub  odav, aga tegelikult on see kaval äri, kuna kõik teavad, et 3 minutiga ei pese autot ega tsiklit. Ja veel vähem pesed sa maha väga paksu savimudakihi. Urmasel kulus auto pesule 20 AUD. Ma sain õnneks raudratsu enam-vähem puhtaks pärast 6 minutit pesu. Lõppviimistluse andsin rattale koduhoovis voolikuga.