Tööaeg ja päikesevarjutus

Hei-hei kõigile!
Pikk aeg möödas, mil seilasime peaaegu täiesti töölainetel, töötasime 18 päeva järjest, mil olime iga päev umbes 10 tundi tööl. Seega peaaegu kolm nädalat (enne seda oli ka veel nädala-kahene laine ja sellele järgnevalt üks vaba päev) pole olnud ühtki vaba päeva, oleme alustanud kas kell kuus, seitse või kaheksa. See kõik oli siinse Eclipse-i pärast.
Kes veel ei tea, siis 14. novembril toimus siin täielik päikesevarjutus, mis tõi siia kohale mitukümmend tuhat turisti ning lisaks kohalikke. Ka meil õnnestus seda oma silmaga näha. Ärkasime varakult nagu ikka ja läksime koos rannale seda ilmaimet vaatama. Tõesti väga ülev tunne. Ja seetõttu, et siia nii palju turiste tuli, kes kõik tahtsid autot laenutada, oli ka firmas, kus töötame, kiired ajad. Isegi kogu firma ajaloo tegusaimad. Viimase palgalehe võib vist küll ära raamida.
Vahepeal oleme teinud plaane, kuhu ja millal edasi liikuda, ilmselt lõpetame praeguses töökohas sel pühapäeval, siis tiirutame siin veel pisut ringi ja juba enne jõule oleme siit hubasest asenduskodust läinud.

Pildid on Meelise tehtud

Kamraad

No ma ei või, kui mõnus päev täna olnud on! Kogu päeva vältel 29-30 kraadi ja praegu on kell juba kuus õhtul ning ikka nii soe!

Käisime täna Meelisega rannas. Võtsime ka lainelauad kaasa. Ma polnudki siiani meres ujumas käinud sel aastal. Ei teagi, kumb soojem oli, vesi või õhk. Ülimõnus! Lained suured polnud, sest suhteliselt tuulevaikne ilm oli – seda mõnusam praegu verandal istuda ja õunakooki süüa, päike tagaplaanil loojumas, ja ikka nii soe ja mõnus!

Vaatasin, kui palju siit Cairns Streedilt koju Avamaa tänavale läheks ja Google Maps näitas, et 20 700 km oleks vaja läbida. Soovitas autosõitu (mõnes kohas ka praami) ning aega võtaks kohale jõudmine  347 tundi, seda siis vahet pidamata sõites.

Vaatasin, et olin selle juba päris ammu kirjutanud, aga polnud postitanud. Praeguseks on Meelise sõbrad Kristjan ja ka Kristjan-Helena meie juurde Austraaliasse jõudnud. Helena ja Kristjan tõid meile külakostiks Eesti musta leiba! Konserve tahtsid ka tuua, aga need oli lennujaamas ära võetud. Eriti liigutav kingitus ja mõnuga sai leib söödud.

Meie jagamismajas olnud prantslased otsustasid ühel hetkel ära minna ja juhtus nii, et saime kogu kamba meie majja elama! Nüüd elamegi meie, viis eestlast, siin jagamismajas, lisaks jaapani tüdrukud. Meie kamraadid Tiina ja Aimar elavad siiski veel kapis ehk siis jagamismajas, mille toad näevad välja kui kapid.

Töö juures on asjad rahunenud. Tunde saame nii, mis mühiseb ja pärast uute, lubatud „professionaalide“ tulekut oleme me rohkem hinnas, isegi korealaste silmis. Paistab, et 9 aastat töökogemust siiski professionaaliks ei tee. Sellegipoolest on uued töötajad toredad. Algul kahtlesin, kas on palju rääkida 40ndates naistega, kuid on, ja isiksused klapivad. Üks on pärit Filipiinidelt ja teine Jaapanist. Lisaks neile aasialastele, pluss korea paarile, lisandus meie töötajate hulka veel kaks korea poissi. Seltskond missugune!

See oli siis see mõnus rannapäev

Paistab, et peab Meelisest rohkem pilte tegema hakkama :D