Kadalipp

Andke andeks viivituse eest, vahepeal läks juba nii kiireks, et blogi oli kahjuks see, mis tagaplaanile jääma pidi.

Jaapani lennujaamast siis edasi. Peale viisa väidetava puudumise oli probleem veel minu nimega, just perekonnanimega. Ü-täht teadagi pole rahvusvaheline ja viisa jaoks oli õpetus, et vaadata passis koodiribal olevat rahvusvaheliseks muudetud tähte. Ü muutub siis UE. Viisa sai tehtud nimega, kus Ü asemel kasutasin siis UE, kuid minu jaoks tundub see E-täht seal ebaoluline igapäevaselt, seega kõikides muudes kohtades kirjutan tavaliselt Ü asemel U ja nii oli ka lennupileti peal. See oli jällegi omakorda probleem, et viisas ja piletil nimed ei ühti. Ning jällegi pole sellega varem probleeme olnud, eelmisel aastal sai tehtud sama moodi ja ei mingeid probleeme, nüüd aga on.

Naine, kes meid teenindas, helistas korduvalt, proovides olukorda lahendada, saades juhiseid, mida teha, käis mitu korda teistega rääkimas ja lõpuks pärast paari sõna kaastöötajaga rebis ta meie mõlema piletid pooleks! Vaatasime Melliga üksteisele otsa ja olime päris nõutud, seda me küll polnud oodanud.

Hetk hiljem pandi meie ette lauale uuesti trükitud mõlemi piletid, kus oli minu nimi muudetud selliseks nagu viisalgi. Mitte ühtki sõnagi ei lausutud. Mõtlesime, et kas nüüd on siis korras asi, oligi ainult probleem nimes? Ja nende poolt oli roheline tuli, võisime edasi minna.

Ees ootas veel käsipagasikontroll. Nagu ikka, võeti Meelis maha ja otsiti kott läbi. Ilmselt näeb ta alati selline välja, et isegi pistelise kontrolli ajal on tema see, keda läbi otsitakse. Seekord oli asja eest. Kaks väikest taskunuga oli ta unustanud käsipagasisse, need muidugi konfiskeeriti, millest on kahju.

Ees ootas pikk lend, millele järgnevalt pidime Austraalia tollist läbi saama. Hirm enam nii suur ei olnud, sest mõtlesin, et kui viisat ei olegi, siis olen vähemalt riigis kohalgi ja asi liigub kindlasti kiiremini. Pabistamisest, turbulentsist ja liiga paljudest TicTacidest hakkas lennukis päris halb. Maandudes pidime veel peaaegu pool tundi lennukis ootama, et väljuda saaks, sest reisijate treppi mindi kuskilt tooma. Oi, kuidas oleks tahtnud värske õhu kätte!

Lõpuks pärast pikka ootamist ja enne passi- ja viisakontrolli olime Melliga kolme viimase seas. Pärast passikontrollist läbi saamist tuli minu juurde naine, kes ütles, et ta tahab, et ma temaga kaasa läheksin. Meelise juurde tuli teine inimene, kes viis ta endaga teise kohta. No siis oli küll selline tunne, et nüüd on midagi väga valesti.

Maha istudes selgitas ta, et sooviks lähemalt teada saada meie farmis töötamise kohta, mille alusel teise aasta viisa saime. Viuh! Rääkisime jutud ära ja oli aeg edasi liikuda masina juurde, mis skännis seda, mis meil nii suures kui ka väikeses pagasis on. Eelnevalt pidime täitma sedelid, kus ütlesime, et meil pole seemneid, taimi, loomset toitu jne. Kui oleks kirjutanud jah, siis oleks kogu pagas läbi otsitud ja ilmselt asjad ära võetud + mingi trahv kaasneks ka (see oli vist päris palju). Ütlesime, et meil on ainult magusat, šokolaadi. Tegelikult oli näiteks põdraliha konserv, chia seemned, goiji marjad ja veel nii mõnedki asjad, mida viia ei tohikski. Need piirangud on selleks, et nad ei taha, et nende maal hakkaks kasvama taimed, mis nende põlised taimed välja juuriks. Ega ma ei võtnudki neid seemneid selle mõttega, et neid siia külvata, vaid ikka söögiks.

Nii muuseas skännimise ajal uurisin, kas jaki peab ka lindile asetama ja tähelepanu hajutamise ja paari sõna elust-olust rääkimisega saimegi lõpuks kadalipu läbitud! Olime Austraaliasse kohale jõudnud!

                                                         Vaade Cairnsile

Viimased päevad Tokios?

Kolmanda päeva hommikul oli mõte minna juba varakult, nii 6-7 ajal, Tsukiji kalaturule, mis on üks kuulsaimatest Jaapanis. Seal toimub juba varasest hommikust alates kaladega hulgi kauplemine, tuunikala oksjonid ja natuke hiljem avatakse market ka neile, kes 100kg või rohkem korraga osta ei soovi. See ei tähenda muidugi, et uudistamas ei või varem käia. Just tuunikala oksjonit tahtsimegi vaatama minna, kuid kuna see on pealtvaatajatele etteregistreerimisega, siis ei hakanud nii vara end kohale vedama ja läksime hoopis 9 paiku, kui olid juba ka tavainimestele mõeldud boksid avatud.

Palju oli söögikohti, kus äsjapüütud kalast valmistati toite, palju lette, kus müüdi söögitarvikuid nagu kvaliteetnoad, ilusad taldrikud, sushitarvikud. Täitsa huvitav oli sellistsorti marketil ringi vaadata. Ostsime endale ilusad sushipulgad, natuke söögikraami ja üht-teist pisikest veel, sest seljakotid palju ei mahuta ja kui isegi mahutaksid, siis raskeks läheks ikka, sest tegelikult mina ei jaksa enda suurt matkakotti tõsta. See oli umbes 19-20 kilo. Ja kui mina ei jõua seda tõsta, siis kes seda tõstma peab? Mell. Ja kes tõstab Melli 19 kilost kotti? Ikka Mell. Ning mina ukerdan kahe 8-kilose kotiga. :)

Vahepeal uus sushi ring ja siis suundusime Tokio rahvarohkeimasse linnaossa. Käisime pilvelõhkujaid vaatamas, meelelahutuse linnaosas, elektrilinnas, kus on palju värvilisi ja vilkuvaid reklaame, ja ka kõige tihedama jalakäijate liikumisega ristmikul. Vaatepilt oli päris vägev ja ise sellise massi sees olla kaa. Sain lõpuks ka Forever21 käia, kus just olid ka allahindlused, jehuu. Kuid jällegi oli mõttes kogu aeg koti kaal, seega said vaid vähesed asjad soetatud. Meelis leidis ka kesklinnas ühe toakese, millesse oli ehitatud ronimissein, suur oli kiusatus tal sinna jääda, kuid läksime siiski edasi. Jällegi kõndisime väga-väga palju. Pimedaks läks väga kiiresti ja pärast kerget õhtusööki suundusime tagasi hotelli.

Jaapanlased on teada-tuntud korraarmastajad ja reegleid nad üldjuhul ei riku. Nätse ega suitsukonisid maha ei visata, tänava peal on näha, et kui keegi läheneb mitmeavalisele prügikastile, kus erinevat sorti prügi käib erinevasse kohta, sorteerib ta oma prügi isegi siis ära, kui see tal kilekotis juba segamini on. Ümbruskond on igatahes väga puhas, ka metroo-ronge puhastatakse igas lõpp-peatuses, rääkimata nende enesehooldamisest.

Viimasel päeval sõime loomulikult palju-palju sushit, mis oli lihtsalt niii hea, et väga hea. :P Seda jään kindlasti igatsema. Tegelikult Eestis Zebra restoranis on ka täitsa hea sushi, aga kallivõitu. Pakkisime asjad ja käisime veel linna peal vaatamas, mida kaasa osta. Ostsime mõlemad omale pidžaamapüksid, sarnased nagu meile hotellist pakuti, kuivatatud mereelukaid ja veel üht-teist.

Lennujaama jõudsime parajalt vara. Kui hakkasime chek-in-i tegema, siis küsiti meilt edasilennupiletite broneeringule lisaks veel Austraalia viisasid. Meelisele trükiti pilet valmis, kuid mulle öeldi, et minu passi numbriga ei leidu ühtki viisat ja ilma viisata edasi minna ei saa. Aga ma ju olin mõlema viisad ära teinud, ära maksnud, kopsupildi teinud, kinnituse saanud, et makse sooritatud ja kõik korras. Ainuke probleem oli selles, et ma panin eesnime asemele perekonnanime ja vastupidi. Saatsin kirja ja see muudeti õigeks juba kuid varem. Minu pilet trükiti ka esimese hooga ära, aga kätte ei antud. Meelise suur pagas taheti juba ära saata, kuid ta ütles, et minuta ei lähe ta kuhugi. Peast jooksid läbi mõtted, kuidas uuesti viisa teha, kus niikaua Jaapanis olla, kuidas rahadega toime tulla ja kui kaua see kõik võtaks. Päris paha tunne oli küll.

Enam ei tundunud jaapanlaste korraarmastus enam nii tore asi. Esimesel aastal lennujaamades meie Austraalia viisasid ei kontrollitud, kuid Jaapanis küll. Ja mul oli see tehtud!

Varsti räägime, mis edasi sai..