Andke andeks viivituse eest, vahepeal läks juba nii kiireks,
et blogi oli kahjuks see, mis tagaplaanile jääma pidi.
Jaapani lennujaamast siis edasi. Peale viisa väidetava
puudumise oli probleem veel minu nimega, just perekonnanimega. Ü-täht teadagi
pole rahvusvaheline ja viisa jaoks oli õpetus, et vaadata passis koodiribal
olevat rahvusvaheliseks muudetud tähte. Ü muutub siis UE. Viisa sai tehtud
nimega, kus Ü asemel kasutasin siis UE, kuid minu jaoks tundub see E-täht seal
ebaoluline igapäevaselt, seega kõikides muudes kohtades kirjutan tavaliselt Ü
asemel U ja nii oli ka lennupileti peal. See oli jällegi omakorda probleem, et
viisas ja piletil nimed ei ühti. Ning jällegi pole sellega varem probleeme
olnud, eelmisel aastal sai tehtud sama moodi ja ei mingeid probleeme, nüüd aga
on.
Naine, kes meid teenindas, helistas korduvalt, proovides
olukorda lahendada, saades juhiseid, mida teha, käis mitu korda teistega rääkimas
ja lõpuks pärast paari sõna kaastöötajaga rebis ta meie mõlema piletid pooleks!
Vaatasime Melliga üksteisele otsa ja olime päris nõutud, seda me küll polnud
oodanud.
Hetk hiljem pandi meie ette lauale uuesti trükitud mõlemi piletid,
kus oli minu nimi muudetud selliseks nagu viisalgi. Mitte ühtki sõnagi ei
lausutud. Mõtlesime, et kas nüüd on siis korras asi, oligi ainult probleem
nimes? Ja nende poolt oli roheline tuli, võisime edasi minna.
Ees ootas veel käsipagasikontroll. Nagu ikka, võeti Meelis
maha ja otsiti kott läbi. Ilmselt näeb ta alati selline välja, et isegi
pistelise kontrolli ajal on tema see, keda läbi otsitakse. Seekord oli asja
eest. Kaks väikest taskunuga oli ta unustanud käsipagasisse, need muidugi
konfiskeeriti, millest on kahju.
Ees ootas pikk lend, millele järgnevalt pidime Austraalia
tollist läbi saama. Hirm enam nii suur ei olnud, sest mõtlesin, et kui viisat
ei olegi, siis olen vähemalt riigis kohalgi ja asi liigub kindlasti kiiremini.
Pabistamisest, turbulentsist ja liiga paljudest TicTacidest hakkas lennukis
päris halb. Maandudes pidime veel peaaegu pool tundi lennukis ootama, et
väljuda saaks, sest reisijate treppi mindi kuskilt tooma. Oi, kuidas oleks
tahtnud värske õhu kätte!
Lõpuks pärast pikka ootamist ja enne passi- ja
viisakontrolli olime Melliga kolme viimase seas. Pärast passikontrollist läbi
saamist tuli minu juurde naine, kes ütles, et ta tahab, et ma temaga kaasa
läheksin. Meelise juurde tuli teine inimene, kes viis ta endaga teise kohta. No
siis oli küll selline tunne, et nüüd on midagi väga valesti.
Maha istudes selgitas ta, et sooviks lähemalt teada saada
meie farmis töötamise kohta, mille alusel teise aasta viisa saime. Viuh! Rääkisime
jutud ära ja oli aeg edasi liikuda masina juurde, mis skännis seda, mis meil
nii suures kui ka väikeses pagasis on. Eelnevalt pidime täitma sedelid, kus
ütlesime, et meil pole seemneid, taimi, loomset toitu jne. Kui oleks kirjutanud
jah, siis oleks kogu pagas läbi otsitud ja ilmselt asjad ära võetud + mingi
trahv kaasneks ka (see oli vist päris palju). Ütlesime, et meil on ainult
magusat, šokolaadi. Tegelikult oli näiteks põdraliha konserv, chia seemned,
goiji marjad ja veel nii mõnedki asjad, mida viia ei tohikski. Need piirangud
on selleks, et nad ei taha, et nende maal hakkaks kasvama taimed, mis nende
põlised taimed välja juuriks. Ega ma ei võtnudki neid seemneid selle mõttega,
et neid siia külvata, vaid ikka söögiks.
Nii muuseas skännimise ajal uurisin, kas jaki peab ka
lindile asetama ja tähelepanu hajutamise ja paari sõna elust-olust rääkimisega
saimegi lõpuks kadalipu läbitud! Olime Austraaliasse kohale jõudnud!
Vaade Cairnsile
